Shantaram

“For this is what we do. Put one foot forward and then the other. Lift our eyes to the snarl and smile of the world once more. Think. Act. feel. Add our little consequence to the tides of good and evil that flood and drain the world. Drag our shadowed crosses into the hope of another night. Push our brave hearts into the promise of a new day. With love; the passionate search for truth other than our own. With longing; the pure, ineffable yearning to be saved. For so long as fate keeps waiting, we live on.”

Jah, ma lugesin ta lõpuks läbi. Shantaram. Ma ei tea kuidas see oli, kas ma ostsin selle endale ise Ireena soovitusel või Ireena kinkis selle mulle aga aasta oli reaalselt 2011. Seega 9 aastat seisis see raamat mu riiulis. Ma küll kunagi alustasin teda, aga siis ta oli natuke liiga keeruline vist nagu inglise keele mõttes ja ta jäi sinnapaika. Pole üldse kindel, miks ma otsustasin, et it's time, aga lugema ma hakkasin. Ja täna hommikul kell 3.40 lõpetasin. Ja miks ma pean sellest praegu kirjutama on vist fakt, et ma olen veel selle meelevallas. Või siis üleüldse kõige meelevallas ja ma pole kuidagi suutnud võtta ennast kokku, et tulla siia ja see meelevald vabastada. Ma ei tea kas see on isegi eestikeelne sõna, aga las ta jääb. 

Igaljuhul Shantaram. Ja see ülemine quote, mille ma juba augustis spottisin ja mis tegelikult on raamatu kõige viimasel leheküljel lihtsalt täiega echob minu kõrvades. Jajah, kajab. Tegelikult on mul terves raamatus palju neid allakeeratud nurki kus on sellised elutõed kirjas, et jätkub pikemaks ajaks. Ma arvan, et selle raamatu lugemine nõuab üpris palju kannatlikkust, sest vahepeal läheb aeglaselt aga siis jälle tõmbab seikluste keerisesse. Aga millegipärast mõju oli meeletu. Ma ikka nutsin ja naersin ja hingasin sügavalt ja mõtlesin ja tundsin. Palju. Ja aitäh selle eest, Shantaram. 

Ehk siis tegelikult miks see niimodi mõjus - põhjuseid on kindlasti väga palju aga peamisteks vb siis et Gregory David Roberts on raamatus sama vana kui mina, ta on samamoodi eneseotsingutel nagu praegu peaaegu iga teine kolmekümne aastane, tal on samamoodi koguaeg millestki puudu ja ta otsib seda suhteliselt kõiges ja kõigis, tal on pidevalt vaja ennast kellelegi (ka endale) tõestada, ta saab aru mida tähendab armastus ja selline hardcore sõprus. Jep, tal on probleeme küll selliseid, mida ma loodan, et mitte kunagi ise ei pea kogema nagu nt valglast põgenemist ning räiget kannatamist kuskil kongiurkas, ränkasid õnnetusi sõpradega, pere jätmist jne, aga põhiteema mis läbi jooksis minu jaoks pidevalt oligi see, et elu ei lõpeta kunagi üllatamast ja mingil hetkel kogu see kannatuste rada muutub vb veidi talutavamaks. Ja siis mingihetk sa hakkad mõistma, et miks kõik siis päriselt juhtus. Ja võibolla siis hakkabki juba kergem või talutavam. Igaljuhul see raamat lihtsalt täiega puudutas ning ma suht kindel, et see on mu praeguse elu jooksul loetud raamatute kindlas top 3s. Soovitan. Siiralt. Kõigile. mitte, et keegi seda siin kunagi loeks, aga lihtsalt putting it out there in the universe. 

Lisaks veel, ilmselt oli see mingi saatuse lüke, miks just 2020 aasta mind selle raamatuni lükkas. Lihtsalt infoks future me'le, et 2020 aasta ei ole mingi tavaline aasta. See on üks täiesti uskumatult eriline aasta, kus praktiliselt tundub nagu pole tal ei otsa ega äärt ja keegi ei tea mis järgmiseks juhtub. Sest juhtunud on liiga palju. Maailmast rääkides siis 2020 aasta algas mingite massiivsete põlengutega, jätkunud siiamaani kestva koroonaviirusega ja karantiiniga, vahepeal juhtus veel tuhat hirmsat asja, kogu maailmas on valitsemas populistid, kes tahavad meid viia 50 aastat ajas tagasi, kes ei usu, et kliima soojeneb ja kes arvavad, et nad võivad inimeste elude üle otsustada. See on tegelt nagu täielik hunger games. Kõlab nagu hunger games. Tegelt me ju ikka elame edasi siin, sest nagu Gregory David Roberts juba ütles, siis we live on. PS. Friendsid vaatasin ka see aasta ära otsast lõpuni ja no nende soundtrack couldn't be more on point. 

Ma kuulan praktiliselt iga päev kas teadlikult või taustaks AK uudiseid ja saan aru, et ma muutun järjest tuimemaks. Nii palju sitta juhtub lihtsalt iga päev, et inimesed ei pane seda isegi enam tähele. See on next level tegelt ka. Ma näen seda kasvõi enda pealt. Praegu näiteks poolakad võitlevad selle vastu, et naistel lubataks aborti teha ja et mingi valitsus ei ütleks kuidas elama peab ning eestlased võitlevad selle vastu, et meie põhiseadusega arvestataks ja inimestel oleksid kõigil võrdsed õigused. Vahepeal oli terve Ameerika tänavatel, sest black lives matter. See on reaalselt üks suur nali mis maailmas toimub praegu. Aga keegi ei naera. Pigem kannatatakse vaikselt, või siis lärmakalt tänavatel. Aga vaikselt kannatatakse ka, liiga palju ja liiga tihti ja eriti koroona valguses. Okei, märtsis-aprillis-mais olime siis lockdownis ja kodus ning saime tegeleda spirituaalsete asjadega aga minule mõjus see nagu mingi maailmaraputav kogemus, sest ma ei saanud olla see, kes ma olen ja ma ei saanud energiat, sest ma ei näinud inimesi ning tõesti - väga tore on vahelduseks tegeleda asjadega milleks sul kunagi aega ei ole, aga ühel hetkel muutub see talumatuks. Vähemalt minu jaoks. Ja siis okei, ma elasin üle ka päris koroona aja ja ma arvan, et hittisin officially selle aasta low pointi. Samal ajal plaanisin oma karjäärimuudatusi, mis kõik lendasid nii suure kaarega vastu taevast. Samal ajal tundsin, et kogu maailm on minu vastu ja ainult minul on nii sitaks raske, et tahaks kõik perse saata. No aga ei olnud ja tegelt ega see väga ei lohuta nagunii, et teistel ka oli. Ma lugesin vahepeal veel ühe raamatu läbi, kus üks mees ütles, et tegelt ei pea olema raske - et see on meie enda valik. Siis ma arvasin, et jah, täiega good point, aga praegu ma saadaks ka tema kuskile, kuna reaalselt S E E  E I  O L E  M E I E  V A L I K, et mingid asjad järjest lähevad perse. See on lihtsalt elu ja kui me aktsepteerime mõtet, et see on vahel elu, siis suudame vb lihtsalt kergemini edasi minna. Sest me reaaaaaaalselt läheme edasi koguaeg. Me oleme väga resilient aka vastupidavad. Mõtle kasvõi tagasi ajale kus sa kaotasid kellegi lähedase, no fuck, selline tunne nagu elusees ei suuda edasi minna. Aga läksid. Sest me alati lähme. Lihtsalt ongi nüüd küss, et kuidas ja millisena - kas veidi katkisema, kas veidi väiksemalt, kas veidi haavatumana või hoopis sitaks tugevamana. Ma arvan, et kõike veidi. Ma küll tunnen, et olen megapalju tükke endast andnud ära mingitele rasketele asjadele, aga ma tunnen ka, et mul on ikka veel palju armastust mida anda. Ma ei ole muutunud skeptiliseks headuse ja armastuse ja sõpruse suhtes, kuigi vahel vb tundub. Ma olen skeptiline küll nüüd palju rohkem mingisuguste inimeste suhtes, aga üldiselt piisab vähesest et mind ümber veenda. Ma olen kindlalt skeptiline mingite elu teemade suhtes, aga see on juba pikem teema. AGA ma tunnen et need rasked asjad on mind lõhkunud ja ma olen tuimem. Ja mu üks vana töökaaslane kunagi ütles (kui ma ise olin 23), et saa vanemaks ja küll näed, et asi läheb lihtsamaks ja sa muutud tuimemaks. Ja siis ma ei uskunud teda üldse - mõtlesin (ja olen siin blogis ka kirjutanud) et elusees ma ei taha kaotada seda emotsionaalsust ja seda hullu tunnet, mis mind veidi defineerib mu enda arvates. Nojah. Jällegi, ma arvan et ma võiksin olla palju tuimem, sest ma tunnen ikka nii kohutavalt palju ja nutan ikka umbes iga teise asja peale, aga mingisugune elu tuimus on siiski saavutatud by the age of 30. 

Ning jah. 30. Kes iganes ütles, et 30 on uus 20 või et age is just a number. Ma arvan, et meie generatsioonile ei ole. Ja ma just täna mõtlesin sellele, et jällegi, sellest räägitakse väga vähe. Me oleme reaalses 30ndate kriisis. Okei vb mitte kõik me, aga lähiajal see tuleb, kellel veel ei ole. Mis see siis tähendab ongi see, et me vist vaikselt hakkame aru saama kes me oleme, aga hästi vaikselt. See tuleb nagu läbi mingi valu ja harva läbi rõõmu. Siis me hakkame mõtlema, et mis me tegelt elult tahame ja vaikselt valideerima, kas need on need päris asjad, mida me siiamaani oleme tahtnud ja kuidas nüüd edasi. Ja muidugi siis on ühiskond ja see räige pressure mis kõiki minuvanuseid naisi (ja ka mehi) kimbutab, sest halleluuja meie vanemad olid selleks ajaks juba teisel ringil põhimõtteliselt. Okei, nali naljaks, aga päriselt ka. Kui mu emps minu sai 24selt, siis ta tundis, et ta oli liiga vana juba laste saamiseks. Ja et laste saamine oli elu mõte. See oli literally kogu su elu - lõpetasid kooli, pidid leidma mehe, abielluma temaga ja seejärel saama vähemalt 2 last ja loodetavasti su mees püsis sinuga koos ning ei petnud sind. Aga samas see oligi nende elu ja nad ei osanud rohkemat tahta, sest tegelt ei olnudki valikuid nagu on praegu. Ei olnudki mingit sellist asja nagu karjääri tegemine, enda unistuste poole püüdlemine ja reisimine, mingid huvid ja hobid vms. Kui ma ütlen, et ei olnud, siis ma mõtlen et suures osas - kindlasti oli väga palju neid, kellel oli rohkem võimalusi, valikuid, eeskujusid jne. Aga no ma räägin keskmisest eestlasest. Ka näiteks sõbrad olid kõigil ju peretuttavad, kes kadusid siis kui elud muutusid vms. Nad ei olnud sellised sõbrad nagu meil näiteks on - alates keskkoolist saadik sõbrad, kes ilmselt.. kui kõik hästi läheb, jäävad ka elu lõpuni. Ma päriselt usun seda. Ja ma väga tahaks, et nii oleks. 

Niisiis, 30ndate kriis, see pole päris nagu keskeakriis. Ma arvan, et see on selline kriis, millest läbi tulles võib-olla keskea kriisi ei tulegi. Mine sa tea, fakt on see, et enda vanematest oleme me targemad juba praegu ja fakt on see, et meie lapsed on meist targemad. Ja loodetavasti fakt on seegi, et me tegelikult õpime kogu elu ja kahjuks või õnneks on fakt seegi, et me teeme vigu kogu elu. Tõuseme üles ja liigume edasi, ükskõik kui uskumatu ja võimatu see mingil hetkel tunduda võib. 

Ma ausalt ei tea, miks ma pole varem kirjutanud. Ma tunnen kuidas mingid asjad, mingid sõlmed tulevad lahti ja mingid asjad saavad selgemaks. Segadust on üksjagu muidugi ka ja jääbki olema, sest me siiski räägime minust, kes ma täna kirjutasin enda terapeudile, et millal ta välismaalt tagasi tulema hakkab, sest ma tunnen väga tihti, et ma tegelt ei saa endaga niimodi hakkama nagu ma päriselt tahan. Ja ma ise olen tegelt täitsa rõõmus, et ma vähemalt suudan seda endale tunnistada. See on hea tunne. 

See aasta pidigi olema ulmeline muutuste aasta, nii sisemiselt kui välimiselt. Ma lihtsalt loodan, et me kõik ja mina kaasa arvatud suudame teha mingud muudatused, mingid otsused enda eluga, armastusega, sõpradega sinna suunda, mis meid päriselt teenib, mida me päriselt väärime ja millele tagasi vaadates me võime ja saame öelda, et aitäh, et seda enda jaoks tegid. Sest ainult sina oled kõige tähtsam ja sul on ainult üks elu. Sa ei ela kellegi teise jaoks. Jah, sõbrad ja kaaslased on megatähtsad ja üliäge kui sa leiad need inimesed, kes sind toetavad ja ei judge'i no matter what, aga sa ei ela ei nende, ega enda vanemate ega enda lemmikloomade jaoks. Sa elad faking enda jaoks ja mega tihti me kahjuks unustame selle fakti. Ja nende asjadega on päris mõttekas vaadata lapsepõlve, et miks ja kuidas me teeme seda mida me teeme. Mida rohkem me ennast analüüsime, seda selgemaks kõik saab. Aga samas on ka nii, et mida rohkem sa tead ja teada saad, seda rohkem saad aru, et sa ei tea midagi. See on lihtsalt üks lõppematu ring ja väga äge, kui me suudame ennast analüüsides leida mingisuguse enda tee, saada aru miks mingid emotsioonid tekitavad mingeid reaktsioone ja õppida seda kuidas lihtsalt L I H T S A M I N I elada. Sest tegelt ma vist ikka nõustun selle mehega, kelle raamatut ma veel see aasta lugesin - elu ei pea olema raske. Nagu, ärme tee seda raskemaks kui see juba on. Proovime teha seda kergemaks. Meil ei ole kuskilt võtta mingit universaalset retsepti, et kuidas see käib, aga ma arvan et väikesed sammud on esimesed sammud. Palju eneseanalüüsi on teine samm. Mingite asjade muutmine, mis sulle ei meeldi on kolmas samm. Teiste süüdistamise lõpetamine on neljas samm. Ise vastutuse võtmine on viies samm. Andestamine kuues samm. Enda armastamine peaks olema esimene samm. Endale andestamine ka. Võrdlemise lõpetamine seitsmes samm. Arusaamine, et see on sinu ja mitte kellegi teise elu ja sa teed oma elus kõike selles järjekorras nagu sina tahad on kaheksas samm. Neid samme on kindlasti veel ja ükspäev tuleme tagasi nende juurde. Peamine millest võiks aru saada ongi vist see, et me elame ühe korra, miks mitte elada seda nagu päris nii nagu võiks ja mõnna oleks. Jah, koguaeg ei saa ja mingid toikad tulevad kodaratesse nii või naa. Aga kuidagimoodi saab seda asja ju ometigi lihtsamaks teha. 

Endale valetamine tuleb ka lõpetada. See oleks siis üheksas samm. Noh stiilis, et küll kõik saab korda või et küll see inimene muutub või et varsti on parem. Ega kui sa ikka midagi selleks ei tee, siis ikka ei ole ka. Enamusel meil on üsna lihtne, sest me ei usu jumalasse ja sellesse et tema meid päästab. We can only save ourselves. 

Ma tänaseks lõpetan aga ma tänan sind Liisi, et sa võtsid selle aja ja tulid NOPi mis on su lemmik kohvik Tallinnas, et võtta välja arvuti ja kirjutada endast kõik välja. Sa pead teadma, et sa väärid vaid kõike kõige paremat ja ära kunagi arva midagi muud. Sa oled mega tugev. Sa oled mega võimas ja sa suudad kõike. 

Armastusega

Liisi
aasta oli siis 2020
(hästi normaalne endale kolmandas isikus kirjutada, ag when it helps, i'll take it every day) 

lisaks eelnevatele Shantarami quote'idele panen siia veel need, mis leidsin.

❤