I know all what I do and I have no idea.
Umbes nii ma tunnengi. I know all what I do and I have no idea. Ma olen Ameerikas. Ameerika ühendriikides. New Yorgis. See on midagi nii sürreaalset, mida ma oma unenäos isegi ei näinud. Aga ma olen juba üle saanud enamvähem selle võimatusest, sest lõpuks see võimalikuks sai ja siin me oleme. Me, sest ma pole üksi. Aga samas ükskõik kui suur support sul siin elus ka ei oleks, sa oled alati sina. Mis tähendab, et sa oled üksi, see on sinu elu.
Ameerika. Kolm kuud elu. Ja oh, millist. Need emotsioonid, neid on meeletult palju ja mõõtmatus koguses, mistõttu jäävad need meie meeltesse ja piltidesse ja videotesse, aga kunagi ei suuda me neid edasi anda nii kuidas seda tundnud oleme. Mis sakib täiega. Ma tahaks mäletada, kui ma olen juba päris vana, ... et kui ma olin 27, siis ma tundsin brooklyn bridge'il just SEDA hullumeelset tunnet või kui ma mööda Midtowni jalutasin üksinda, siis mõtlesin just neid mõtteid. Või kui ma sõitsin teisipäeva hommikul metrooga ja olin sitaks väsinud, mida ma just siis mõtlesin. Vahest tahaks, et keegi mõtleks ajule äpi, et ta kirjutaks kõik mu mõtted üles, mis seal parasjagu ringlevad, kuna neid on liiga-liiga-liiga-liiga palju mu väikese pea jaoks.
Ma olen tundnud siin täielikku õnne, täielikku rahulolu, täielikku kurvastust, täielikku masendust, suurt igatsust, veel suuremat armastust, naernud pisarateni, nutnud hingeldamiseni, kõndinud kuni jalgadel on valus ja jäänud metroos magama. Ma olen olnud mental breakdowni seisundis. Kõik on kokku jooksnud üks kuni mitu korda. Minu krediitkaardi andmed on varastatud. Ma elan brooklynis. Ma olen tantsinud hommikutundideni. Käinud maailmakuulsates kohtades ja ahhetanud, proovinud mõista, mis teeb neist need kohad. Miks on inimesi nii palju. Kuidas nad kõik siia said? Kuidas on üldse võimalik, et ühe tänavapeal on korraga hiinalinn ja korraga väike itaalia. Kuidas on võimalik, et korraga sa saad süüa kõiki maailma erinevaid toite. New York - üks väheseid linnu, kus ühistransport funktsioneerib 24/7, ainult vahepeal võid kogemata sõita põllupeale ja siis pead olema väga creative.
Need kodutud ja need andekad inimesed. Kohvi. Minu igapäevane narkootikum, mille peaks kiiresti maha jätma. Aga vähemalt ei ole kokaiin, mis on siin liiga levinud. Ma olen aru saanud, et see linn sobib veidi vähem emotsionaalsetele inimestele. Nendele, kes suudavad handlida oma emotsioone ja see on reaalselt minu siinoleku jooksul üks esimesi eesmärke. New York tõenäoliselt aitab mul seda saavutada. Ma siiralt loodan.
Elu on nii põnev ja nii sitaks raske samal ajal, et kui ma saan nädalas umbes kolm küsimust, et kuidas läheb, siis ma tunnen ennast väga vastandliku inimesena. Ma ei ütleks kunagi enam, et mul läheb halvasti, sest ükskõik kui halvasti sul läheb, Liisi, sa oled praegu selle kogemuse sees ja saad 10010% sellest ning tõesti, kõik halvad ajad lähevad mööda. Keegi ütles, et sitt päev New Yorgis on kõvasti parem kui sitt päev niisama. Ma nõustun, aga saan ka aru et keegi ei saa olla kakskümmendneliseitse õnnelik inimene.
Ma armastan elu lõpuni Ed Sheeranit, kes ütles:
"When it gets hard, you know it can get hard sometimes
It is the only thing that makes us feel alive"
Ja mulle meeldib mõte, et me tegelikult kunagi ei kasva suureks, vaid me kasvame. Iga jumala sekund ning kogemus, mis meile kuskilt poolt antakse, kasvatab meid kuskile poole. Ma ei taha kunagi suureks kasvada. Ma tahan hoida elu lõpuni seda täiesti kreisit tunnet, seda diipi, seiklusjanulist mind alles.. ja ükskõik mis tuleb, ma olen tänulik.
Ma olen esimest korda siinoleku ajal üksinda ja kõige imelikum on see, et ma olen aru saanud, et ma pole saanud mõelda ega kohati hingata. New york pole kindlasti koht, mis seda soodustab ja võibolla on see siinsetele edujanulistele inimestele äärmiselt tähtis. Kõik on kiires tempos arenev, enamus on kinni rahas. Rahas ning feik armastuses. Kuigi ma tegelt päris nii karmilt veel ei ütle, sest siit kandist on tulnud mõned päris paljulubavad muusikud, näitlejad ja muud mõjutajad, kes suudavad väga hästi öelda, mida ma tunnen.
Mental breakdown on toimunud, ilmselt nüüd saab vaid kõrgemale tõusta. Endast kõrgemale ja kaugemale ning seda protessi nautida nii kõvasti, emotsionaalselt ja vaikselt kui saab. Sest elu on faking awesome. f a k i n g a w e s o m e.
L.
Ameerika. Kolm kuud elu. Ja oh, millist. Need emotsioonid, neid on meeletult palju ja mõõtmatus koguses, mistõttu jäävad need meie meeltesse ja piltidesse ja videotesse, aga kunagi ei suuda me neid edasi anda nii kuidas seda tundnud oleme. Mis sakib täiega. Ma tahaks mäletada, kui ma olen juba päris vana, ... et kui ma olin 27, siis ma tundsin brooklyn bridge'il just SEDA hullumeelset tunnet või kui ma mööda Midtowni jalutasin üksinda, siis mõtlesin just neid mõtteid. Või kui ma sõitsin teisipäeva hommikul metrooga ja olin sitaks väsinud, mida ma just siis mõtlesin. Vahest tahaks, et keegi mõtleks ajule äpi, et ta kirjutaks kõik mu mõtted üles, mis seal parasjagu ringlevad, kuna neid on liiga-liiga-liiga-liiga palju mu väikese pea jaoks.
Ma olen tundnud siin täielikku õnne, täielikku rahulolu, täielikku kurvastust, täielikku masendust, suurt igatsust, veel suuremat armastust, naernud pisarateni, nutnud hingeldamiseni, kõndinud kuni jalgadel on valus ja jäänud metroos magama. Ma olen olnud mental breakdowni seisundis. Kõik on kokku jooksnud üks kuni mitu korda. Minu krediitkaardi andmed on varastatud. Ma elan brooklynis. Ma olen tantsinud hommikutundideni. Käinud maailmakuulsates kohtades ja ahhetanud, proovinud mõista, mis teeb neist need kohad. Miks on inimesi nii palju. Kuidas nad kõik siia said? Kuidas on üldse võimalik, et ühe tänavapeal on korraga hiinalinn ja korraga väike itaalia. Kuidas on võimalik, et korraga sa saad süüa kõiki maailma erinevaid toite. New York - üks väheseid linnu, kus ühistransport funktsioneerib 24/7, ainult vahepeal võid kogemata sõita põllupeale ja siis pead olema väga creative.
Need kodutud ja need andekad inimesed. Kohvi. Minu igapäevane narkootikum, mille peaks kiiresti maha jätma. Aga vähemalt ei ole kokaiin, mis on siin liiga levinud. Ma olen aru saanud, et see linn sobib veidi vähem emotsionaalsetele inimestele. Nendele, kes suudavad handlida oma emotsioone ja see on reaalselt minu siinoleku jooksul üks esimesi eesmärke. New York tõenäoliselt aitab mul seda saavutada. Ma siiralt loodan.
Elu on nii põnev ja nii sitaks raske samal ajal, et kui ma saan nädalas umbes kolm küsimust, et kuidas läheb, siis ma tunnen ennast väga vastandliku inimesena. Ma ei ütleks kunagi enam, et mul läheb halvasti, sest ükskõik kui halvasti sul läheb, Liisi, sa oled praegu selle kogemuse sees ja saad 10010% sellest ning tõesti, kõik halvad ajad lähevad mööda. Keegi ütles, et sitt päev New Yorgis on kõvasti parem kui sitt päev niisama. Ma nõustun, aga saan ka aru et keegi ei saa olla kakskümmendneliseitse õnnelik inimene.
Ma armastan elu lõpuni Ed Sheeranit, kes ütles:
"When it gets hard, you know it can get hard sometimes
It is the only thing that makes us feel alive"
Ja mulle meeldib mõte, et me tegelikult kunagi ei kasva suureks, vaid me kasvame. Iga jumala sekund ning kogemus, mis meile kuskilt poolt antakse, kasvatab meid kuskile poole. Ma ei taha kunagi suureks kasvada. Ma tahan hoida elu lõpuni seda täiesti kreisit tunnet, seda diipi, seiklusjanulist mind alles.. ja ükskõik mis tuleb, ma olen tänulik.
Ma olen esimest korda siinoleku ajal üksinda ja kõige imelikum on see, et ma olen aru saanud, et ma pole saanud mõelda ega kohati hingata. New york pole kindlasti koht, mis seda soodustab ja võibolla on see siinsetele edujanulistele inimestele äärmiselt tähtis. Kõik on kiires tempos arenev, enamus on kinni rahas. Rahas ning feik armastuses. Kuigi ma tegelt päris nii karmilt veel ei ütle, sest siit kandist on tulnud mõned päris paljulubavad muusikud, näitlejad ja muud mõjutajad, kes suudavad väga hästi öelda, mida ma tunnen.
Mental breakdown on toimunud, ilmselt nüüd saab vaid kõrgemale tõusta. Endast kõrgemale ja kaugemale ning seda protessi nautida nii kõvasti, emotsionaalselt ja vaikselt kui saab. Sest elu on faking awesome. f a k i n g a w e s o m e.
L.
Kommentaarid