I've been trying to save you the trouble, but you won't let me.
Take all the love you're given
Through the gap in the wall
Seal it tight with the light blue ribbon
Then unlock the door
But your ego won't let you love
And your fear is your downfall
If you won't take the love you're given
Then at least let me go
Ma tahaks karjuda. Ja midagi peksta. Sest ma olen nii faking vihane. NIII faking vihane. Et ma suudan selle siia ainult ära kirjutada. Ma olen vihane, et elu on päriselt ka ebaaus. Et kui üks jama lõppeb, algab uus. Ja sa ei saagi päriselt kunagi LIHTSALT OLLA. Lihtsalt nautida oma ilusat elu, mille sa oled ise endale ehitanud. Et sa nagu arvad, et see on ilus ja sa oled palju pingutanud kõige nimel, et kuhugi jõuda ja sa oled saavutanud oma unistused. Ja neid tuleb veel ja sa teed tööd nende nimel. Sest see on sinu ilus elu. Ja sa tahad, et see oleks ilus ja hea. Aga inimesed on egoistlikud. Keda kotib, et teisel on ilus elu? On ikkagi inimesi, kes on nemad ja maailm ja muu käigu kõik kaarega ja kiiresti perse. Sest et kui minul on kurb ja halb, siis sinul peab ka olema. Sest mind ei huvita. Ja siis ma teengi su elu halvaks. Kuidas see üldse võimalik on? Mu väikesesse pähe ei mahu, kuidas see üldse võimalik on. Ma olen nii pettunud. Ma pole vist kunagi veel olnud nii pettunud, pahane ja haavatud samal ajal. Ja inimesed ise ei saa aru, et nad teevad seda teistele inimestele. Lähedastele inimestele. Nad ei saa aru ja see on kohutav. Ja mul on kahju.. ausalt on. Aga mul hakkab rohkem kahju varsti endast. Ma loodan, et see kunagi päriselt muutub. Et kui üks asi läheb hästi.. ja sa tahad NAUTIDA oma elu, siis sa päriselt ka saad. Mitte sind ei kummita kuskil nurga taga järgmine jura, millega sa tegelema pead. Ma tahan hingata. Ma tahan eemale. Ma ei jaksa enam. Ja ma olen nii vihane.
If you won't take the love you're given,
then at least let me go.
Through the gap in the wall
Seal it tight with the light blue ribbon
Then unlock the door
But your ego won't let you love
And your fear is your downfall
If you won't take the love you're given
Then at least let me go
Ma tahaks karjuda. Ja midagi peksta. Sest ma olen nii faking vihane. NIII faking vihane. Et ma suudan selle siia ainult ära kirjutada. Ma olen vihane, et elu on päriselt ka ebaaus. Et kui üks jama lõppeb, algab uus. Ja sa ei saagi päriselt kunagi LIHTSALT OLLA. Lihtsalt nautida oma ilusat elu, mille sa oled ise endale ehitanud. Et sa nagu arvad, et see on ilus ja sa oled palju pingutanud kõige nimel, et kuhugi jõuda ja sa oled saavutanud oma unistused. Ja neid tuleb veel ja sa teed tööd nende nimel. Sest see on sinu ilus elu. Ja sa tahad, et see oleks ilus ja hea. Aga inimesed on egoistlikud. Keda kotib, et teisel on ilus elu? On ikkagi inimesi, kes on nemad ja maailm ja muu käigu kõik kaarega ja kiiresti perse. Sest et kui minul on kurb ja halb, siis sinul peab ka olema. Sest mind ei huvita. Ja siis ma teengi su elu halvaks. Kuidas see üldse võimalik on? Mu väikesesse pähe ei mahu, kuidas see üldse võimalik on. Ma olen nii pettunud. Ma pole vist kunagi veel olnud nii pettunud, pahane ja haavatud samal ajal. Ja inimesed ise ei saa aru, et nad teevad seda teistele inimestele. Lähedastele inimestele. Nad ei saa aru ja see on kohutav. Ja mul on kahju.. ausalt on. Aga mul hakkab rohkem kahju varsti endast. Ma loodan, et see kunagi päriselt muutub. Et kui üks asi läheb hästi.. ja sa tahad NAUTIDA oma elu, siis sa päriselt ka saad. Mitte sind ei kummita kuskil nurga taga järgmine jura, millega sa tegelema pead. Ma tahan hingata. Ma tahan eemale. Ma ei jaksa enam. Ja ma olen nii vihane.
If you won't take the love you're given,
then at least let me go.
Kommentaarid