Supergirls just fly.

Täna meenus mulle reede. Kui mingil täiesti müstilisel kombel hakkas klubis mängima Supergirl. Ja kõik flashbackis. Ma olen seda laulu vist umbes miljon, kui mitte kaks miljonit korda kuulanud.  Olen alati mõelnud, et selles laulus on midagi. Et supergirl on päriselt ka võimalik olla. Sellest ajast kui ma ennast ja seda laulu mäletan.

Üleüldse, viimasel ajal. Alates kevadest ma tunnen... kõiki neid tundeid, mida ma praegu ära ei suuda kirjeldada. Aga see esimene on see tunne, mis tuleb siis, kui sa ootad midagi... mida sa väga tahad.  Ehk siis ärevus, liblikad, hirm, rõõm, kahtlus ja kogu see kompott. Siis on see tunne, et miski pole kindel, sest sa ju tegelikult ei tea. Aga siis võtad ennast kokku ja mõtled, et ei, ma olen supergirl ja kõik on võimalik. Siis sa ootad. Ja tunned väga palju. Ja kui ühel hetkel on see käes, et su mingisugused unistused täituvad, mida sa isegi võib-olla ei suutnud ette kujutada. Kui ootamine on jõudnud lõpule, kui esimene ärevus on möödas, kui tuleb vastus. Siis sa põhimõtteliselt ei suuda seda uskuda. Inimeseloomus. Või minu loomus. Et midagi nii suurt on üldse võimalik. Aga on ja rohkemgi veel, võiks ma mõelda. Sest 26 eluaasta jooksul on päris palju tõestatud. Tõestatud, et asjad juhtuvad ja on võimalikud ning peamiselt siis, kui sa neid väga-väga tahad. Lihtsalt igakord on see tunne, et kuidas ja kas päriselt. Aga on. Ja ma kirjutan seda sulle, Liisi. See päriselt juhtus ja see päriselt on ka võimalik. Ja sa oled badass. Ja sellest tuleb mega seiklus. Elu seiklus. Niiet parem hakka uskuma... et sa oled Supergirl. Et sa saidki hakkama.