See the times are changing, I’m sure of nothing that I know...
10 aastat tagasi kirjutasin ma kirjandi teemal "Elu läbi minu silmade".. ja on mitu põhjust, miks ma täna selle juurde tahtsin tulla. Käisin täna kinos vaatamas sellist filmi nagu "Joy"... ja see ei olnudki teab mis kõige parem film. Aga ta pani mind nii veidralt tundma, mistõttu ma siiski annan talle tiitli "hea film". See häiris mind igas võimalikus aspektis. Pärast filmi ma hakkasin mõtlema, et mida ma väiksena mõtlesin.. kas mul oli suuri ideid või plaane või mingeid minu kiikse. Millest ma unistasin? Kelleks ma tahtsin saada? Ja mis juhtus?
Ma kirjutasin 10 aastat tagasi, et "oma peaaegu seitsmeteistkümne eluaasta kogemustest olen nii mõndagi õppinud ning tean, et üksnes eluraskused õpetavad meid elu hüvesid hindama."
Ma kirjutasin veel, et "Meie elus on palju ilusat, kuid tihti tuleb ette ka raskusi. Ma mäletan, et minu lapsepõlv oli täis õnne, rõõmu ja kõik tundus nii muretu. Mäletan, kuidas me terve perega pühapäeva hommikutel pannkooki moosiga sõime ja peale seda jalutama läksime. Tegelikult ei juhtunud seda väga tihti, kuid need olid ühed parimad hetked minu elus. Me elasime järve lähedal ja igal suvehommikul käisime ujumas. Mind ja mu õde peeti sageli kaksikuteks, sest pidime kandma ühesuguseid riideid. See oli tore aeg. Ei mingeid muresid, ei mingeid probleeme. Suurimaks mureks võis olla see, kui jäätist süües midagi kleidi peale kukkus või mõni mänguasi kadunud oli. Lapsepõlv oli fantastiline aeg kuni mingi ajani."
Võiks öelda, et olin oma kirjandis päris aus. 10 aastat tagasi olin ma VÄGA aus.
"Eks elus on ikka nii, et mida vanemaks saame, seda targemaks muutume. Omandame erinevaid kogemusi ja õpime elutarkusi ning mida rohkem me õpime, seda rohkem meid hakkab huvitama selle elu olemus. Hakkasin nägema elu veidi teisiti siis, kui mu vanemad lahutasid ja kui elasime koos õega kord ühe, kord teise vanema juures. See ei olnud kerge aeg, kuid inimene harjub iga olukorraga, mis ta teele tuleb."
----------------------------------------------------------
"Kõik asjad juhtusid järjest ja kiiresti. Taipasin, kui keeruline
ja katsumusterohke see elu tegelikult on. Sain tunda valu ja kurbust.
Kuigi teadsin, et kõik inimesed surevad kunagi, ei suutnud ma sellega
leppida siis, kui hukkus minu väga lähedane sõber.
Üks ameerika kirjanik R.W.Emerson on öelnud: „Maailm kuulub sellele, kes rõõmsalt rändab kõrgete eesmärkide poole.“ Mu sõber õpetas, et kui mul on eesmärgid, on kõik võimalik. Nende sündmuste tõttu hakkasin väärtustama kõike sellist, mis võib tunduda nii lihtne ja tavaline, kuid tegelikult on väga tähtis. Ma hoidsin ja hoian oma pere, sõpru ja teisi lähedasi inimesi ning armastan neid, sest kunagi ei tea, millal võivad nad meie elust lihtsalt kaduda."
"Elus on palju keerdkäike ja vahepeal väga äkilisi pöördeid, kuid me peame minema vooluga kaasa ja ükskõik, mis takistusi seal ka poleks, need ületama."
----------------------------------------------------------
"Olulised on inimesed, keda armastad ja mälestused, mida hindad ja mis kõige tähtsam – Armastus. Kui inimene ei armasta, siis läheb elu mõttetult raisku. Tänapäeva inimestel on see viga, et nad ei oska väärtustada pisiasu, vaid kurdavad oma elu üle, sest on nõudnud sellelt võimatut. Olen aru saanud, et need pisikesed asjad ongi kõige tähtsamad. Austan ja armastan oma sõpru väga. Sõprusel on minu jaoks suur tähendus, sest ma tean, et ei saaks ilma nendeta hakkama. Ka vanemateta ning õeta mitte. Vanemad on mu siia ilma toonud, minu eest hoolitsenud ja mind armastanud. Olen neile tänulik, et nad on olnud minu kõrval iga päev."
"Rooma filosoof Seneca on öelnud : „Elu kestab kaua, kui ta on täiuslik. Mõõtkem teda siis tegudega ja mitte ajaga.“
"Olen enda elus palju eesmärke püstitanud ja paljud neist ka täitnud ning pikk tee on veel ees ning ma tean, et kui ma usun endasse, suudan ma saavutada absoluutselt kõik. Kõik inimesed peaksid elama nii, et iga hetk oleks tähendusrikas, sest siis on vana ja hallina ka midagi meenutada. Ma olen õnnelik, et mul on pere, kodu ja sõbrad. Mul on hea meel, et mul on eesmärgid. Olen tänulik kõigile neile inimestele, kes on mind õpetanud ja sellel raskel teel jõudu andnud. Tean, et elamist ei tohi edasi lükata nii nagu mõnda tegevust. Elama peab nüüd ja praegu. Hetkes!"
.... ja nüüd 10 aastat hiljem ma tõsiselt mõtlen, et kuidas ma nii tark olin?
Kuidas ma suutsin panna ühte kirjandisse kõik, mis on mulle tähtis. Mis on mulle siiamaani tähtis, aga mille tähtsus hägustub vahel. Vahel lausa nii hullusti, et ma kaotan ennast ära. Vahel lausa nii hullusti, et kuidagi katki on olla. Ma kirjutasin, et "mul on hea meel, et mul on eesmärgid". Vahel ma ei saa aru, et mul üldse enam mingeid eesmärke on. Ausalt. Ja see on nii hirmus.
Katu arvas, et Joy film ajas mind sellepärast närvi/nutma/veidraid tundeid tundma, et seal oli palju inimesi kes olid Joy tee peal ees ja takistasid tal tema unistusteni jõudmast ja tegid teda tihti maatasa (eriti Robert de Niro, kes ütles nii ebavajalikke asju oma tütrele).. ja et ma tunnen praegu sama enda elus. Et minu tööd ja elu takistavad mingid inimesed või asjaolud, ja ma ei saa minna selles suunas kus ma tahaksin või võimeline oleksin.
Mõtlesin sellel hetkel, et tal võib isegi õigus olla.. aga nüüd mõistan, et asi oli ja on palju sügavamal. Asi ongi vist (rõhutan sõna vist) selles, et ma olen eesmärgid mingil määral udu sisse saatnud ja ei saa enam päristäpselt aru, mis on see, mida ma üldse tahan.. milles ma kindel olen ja kes ma olen.
Kuidas ma teadsin 10 aastat tagasi, et elama peab hetkes ja elamist ei tohi edasi lükata, sest siis on vana ja hallina midagi meenutada? Miks minu hetked viimasel ajal hästi tihti sellised surutud ja rasked ja ohkama ajavad?
Või veel hullem küsimus - millal ma viimati tõeliselt rõõmu ja õnnelikkuse tunnet tundsin? Ma tean, et mul käivad asjad äärmusest äärmusse, aga siiski, millal?
Ma ei viitsi isegi enam küsida küsimust, miks on nii raske?
Fakk, ei saa öelda inimesele, et vahepeal peabki raske olema, et siis saaks jälle kerge olla. Loogiline ju, et koguaeg ei saagi olla kõik nii nagu ma tahan (kuigi võiks). Aga minu jaoks ei ole loogiline see, kui raske aeg kestab nii kaua ja intensiivset, et võibolla ei saa sa sealt ringist enam mingil hetkel välja.
Vähemalt üks asi, milles ma võin 16 aastase Liisiga endiselt nõustuda ja kindel olla on minu sõbrad ja pere, keda ma olen terve elu väärtustanud ja armastanud. Ja peaaegu 7 aastat tagasi lisandus nende hulka veel üks inimene. Nad on ja jäävad ja ma olen tänulik iga hetke eest, kui nendega koos saan olla või nendega rääkida, tegelikult piisab ka lihtsalt teadmisest, et nad on olemas. Nad on ikka ühed päris erilised inimesed.
Ühesõnaga on mul minult endalt veel palju õppida ja meelde tuletada. Iga asi on millekski hea ja igal asjal on põhjus. Miks ma just täna jõudsin tagasi sinna, milline ma oma olemuselt kunagi olin ja kes ma olen täna.. ja kas me oleme samad inimesed ja tahame samu asju. Seal ei olegi vahet. Ma lihtsalt tahan eesmärke tagasi. Ma tahan, et ma ei muutuks selliseks nagu ma tööl näen inimesi, kes elavad vati sees ja tööl käivad aind selleks, et aeg täis tiksuda ja peamiselt vait olla, sest et "keda ikka mu arvamus huvitab, parem olen vait". Või miks peab olema nii tihti negatiivne ja turris ja tige ja kibestunud? Mind ei huvita, et inimesed ütlevad et "ah, kõigil on praegu raske".
Ega ikka ei ole küll, kui inimesed üksteisesse vähekenegi hoolivamalt suhtuksid ja t õ e l i s e l t hooliksid ja huvi tunneksid. Ja mismõttes kõigil on raske? Miks siis on nii? Ma ei ole nõus niimodi elama. Mis on elu point üldse.. kas selles hullumajas ellu jäämine? Ma ei taha muutuda väikeseks vanainimeseks, kes on harjunud ja mugavustsoonis ja kellel ei ole eesmärke. Ma tahan tunda ja mitte kunagi kaotada oma emotsioonilisust. Mitte kunagi taha ega vaja ma selliste inimeste nõu, kes ütlevad et "küll aastatega muutud tuimemaks". Kas te teete nalja? Miks peaks keegi tahtma tuimemaks muutuda? Miks ei taheta lihtsalt elada nii, et kasutatakse oma täielikku võimekust ja täidetakse unistusi? Mina tahan! Pean oma eesmärkidelt tolmu pealt pühkima ja seejärel enesekindlalt nende suunas edasi sammuma.
Like I said:
"Olen enda elus palju eesmärke püstitanud ja paljud neist ka täitnud ning pikk tee on veel ees ning ma tean, et kui ma usun endasse, suudan ma saavutada absoluutselt kõik."
Aitähh my younger self, et seda mulle meelde tuletad. Sest ma faking suudangi.
2016 on muutuste aasta. I'm sure.
Ma kirjutasin 10 aastat tagasi, et "oma peaaegu seitsmeteistkümne eluaasta kogemustest olen nii mõndagi õppinud ning tean, et üksnes eluraskused õpetavad meid elu hüvesid hindama."
Ma kirjutasin veel, et "Meie elus on palju ilusat, kuid tihti tuleb ette ka raskusi. Ma mäletan, et minu lapsepõlv oli täis õnne, rõõmu ja kõik tundus nii muretu. Mäletan, kuidas me terve perega pühapäeva hommikutel pannkooki moosiga sõime ja peale seda jalutama läksime. Tegelikult ei juhtunud seda väga tihti, kuid need olid ühed parimad hetked minu elus. Me elasime järve lähedal ja igal suvehommikul käisime ujumas. Mind ja mu õde peeti sageli kaksikuteks, sest pidime kandma ühesuguseid riideid. See oli tore aeg. Ei mingeid muresid, ei mingeid probleeme. Suurimaks mureks võis olla see, kui jäätist süües midagi kleidi peale kukkus või mõni mänguasi kadunud oli. Lapsepõlv oli fantastiline aeg kuni mingi ajani."
Võiks öelda, et olin oma kirjandis päris aus. 10 aastat tagasi olin ma VÄGA aus.
"Eks elus on ikka nii, et mida vanemaks saame, seda targemaks muutume. Omandame erinevaid kogemusi ja õpime elutarkusi ning mida rohkem me õpime, seda rohkem meid hakkab huvitama selle elu olemus. Hakkasin nägema elu veidi teisiti siis, kui mu vanemad lahutasid ja kui elasime koos õega kord ühe, kord teise vanema juures. See ei olnud kerge aeg, kuid inimene harjub iga olukorraga, mis ta teele tuleb."
----------------------------------------------------------
"Kõik asjad juhtusid järjest ja kiiresti. Taipasin, kui keeruline
ja katsumusterohke see elu tegelikult on. Sain tunda valu ja kurbust.
Kuigi teadsin, et kõik inimesed surevad kunagi, ei suutnud ma sellega
leppida siis, kui hukkus minu väga lähedane sõber. Üks ameerika kirjanik R.W.Emerson on öelnud: „Maailm kuulub sellele, kes rõõmsalt rändab kõrgete eesmärkide poole.“ Mu sõber õpetas, et kui mul on eesmärgid, on kõik võimalik. Nende sündmuste tõttu hakkasin väärtustama kõike sellist, mis võib tunduda nii lihtne ja tavaline, kuid tegelikult on väga tähtis. Ma hoidsin ja hoian oma pere, sõpru ja teisi lähedasi inimesi ning armastan neid, sest kunagi ei tea, millal võivad nad meie elust lihtsalt kaduda."
"Elus on palju keerdkäike ja vahepeal väga äkilisi pöördeid, kuid me peame minema vooluga kaasa ja ükskõik, mis takistusi seal ka poleks, need ületama."
----------------------------------------------------------
"Olulised on inimesed, keda armastad ja mälestused, mida hindad ja mis kõige tähtsam – Armastus. Kui inimene ei armasta, siis läheb elu mõttetult raisku. Tänapäeva inimestel on see viga, et nad ei oska väärtustada pisiasu, vaid kurdavad oma elu üle, sest on nõudnud sellelt võimatut. Olen aru saanud, et need pisikesed asjad ongi kõige tähtsamad. Austan ja armastan oma sõpru väga. Sõprusel on minu jaoks suur tähendus, sest ma tean, et ei saaks ilma nendeta hakkama. Ka vanemateta ning õeta mitte. Vanemad on mu siia ilma toonud, minu eest hoolitsenud ja mind armastanud. Olen neile tänulik, et nad on olnud minu kõrval iga päev."
"Rooma filosoof Seneca on öelnud : „Elu kestab kaua, kui ta on täiuslik. Mõõtkem teda siis tegudega ja mitte ajaga.“
"Olen enda elus palju eesmärke püstitanud ja paljud neist ka täitnud ning pikk tee on veel ees ning ma tean, et kui ma usun endasse, suudan ma saavutada absoluutselt kõik. Kõik inimesed peaksid elama nii, et iga hetk oleks tähendusrikas, sest siis on vana ja hallina ka midagi meenutada. Ma olen õnnelik, et mul on pere, kodu ja sõbrad. Mul on hea meel, et mul on eesmärgid. Olen tänulik kõigile neile inimestele, kes on mind õpetanud ja sellel raskel teel jõudu andnud. Tean, et elamist ei tohi edasi lükata nii nagu mõnda tegevust. Elama peab nüüd ja praegu. Hetkes!"
.... ja nüüd 10 aastat hiljem ma tõsiselt mõtlen, et kuidas ma nii tark olin?
Kuidas ma suutsin panna ühte kirjandisse kõik, mis on mulle tähtis. Mis on mulle siiamaani tähtis, aga mille tähtsus hägustub vahel. Vahel lausa nii hullusti, et ma kaotan ennast ära. Vahel lausa nii hullusti, et kuidagi katki on olla. Ma kirjutasin, et "mul on hea meel, et mul on eesmärgid". Vahel ma ei saa aru, et mul üldse enam mingeid eesmärke on. Ausalt. Ja see on nii hirmus.
Katu arvas, et Joy film ajas mind sellepärast närvi/nutma/veidraid tundeid tundma, et seal oli palju inimesi kes olid Joy tee peal ees ja takistasid tal tema unistusteni jõudmast ja tegid teda tihti maatasa (eriti Robert de Niro, kes ütles nii ebavajalikke asju oma tütrele).. ja et ma tunnen praegu sama enda elus. Et minu tööd ja elu takistavad mingid inimesed või asjaolud, ja ma ei saa minna selles suunas kus ma tahaksin või võimeline oleksin.
Mõtlesin sellel hetkel, et tal võib isegi õigus olla.. aga nüüd mõistan, et asi oli ja on palju sügavamal. Asi ongi vist (rõhutan sõna vist) selles, et ma olen eesmärgid mingil määral udu sisse saatnud ja ei saa enam päristäpselt aru, mis on see, mida ma üldse tahan.. milles ma kindel olen ja kes ma olen.
Kuidas ma teadsin 10 aastat tagasi, et elama peab hetkes ja elamist ei tohi edasi lükata, sest siis on vana ja hallina midagi meenutada? Miks minu hetked viimasel ajal hästi tihti sellised surutud ja rasked ja ohkama ajavad?
Või veel hullem küsimus - millal ma viimati tõeliselt rõõmu ja õnnelikkuse tunnet tundsin? Ma tean, et mul käivad asjad äärmusest äärmusse, aga siiski, millal?
Ma ei viitsi isegi enam küsida küsimust, miks on nii raske?
Fakk, ei saa öelda inimesele, et vahepeal peabki raske olema, et siis saaks jälle kerge olla. Loogiline ju, et koguaeg ei saagi olla kõik nii nagu ma tahan (kuigi võiks). Aga minu jaoks ei ole loogiline see, kui raske aeg kestab nii kaua ja intensiivset, et võibolla ei saa sa sealt ringist enam mingil hetkel välja.
Vähemalt üks asi, milles ma võin 16 aastase Liisiga endiselt nõustuda ja kindel olla on minu sõbrad ja pere, keda ma olen terve elu väärtustanud ja armastanud. Ja peaaegu 7 aastat tagasi lisandus nende hulka veel üks inimene. Nad on ja jäävad ja ma olen tänulik iga hetke eest, kui nendega koos saan olla või nendega rääkida, tegelikult piisab ka lihtsalt teadmisest, et nad on olemas. Nad on ikka ühed päris erilised inimesed.
Ühesõnaga on mul minult endalt veel palju õppida ja meelde tuletada. Iga asi on millekski hea ja igal asjal on põhjus. Miks ma just täna jõudsin tagasi sinna, milline ma oma olemuselt kunagi olin ja kes ma olen täna.. ja kas me oleme samad inimesed ja tahame samu asju. Seal ei olegi vahet. Ma lihtsalt tahan eesmärke tagasi. Ma tahan, et ma ei muutuks selliseks nagu ma tööl näen inimesi, kes elavad vati sees ja tööl käivad aind selleks, et aeg täis tiksuda ja peamiselt vait olla, sest et "keda ikka mu arvamus huvitab, parem olen vait". Või miks peab olema nii tihti negatiivne ja turris ja tige ja kibestunud? Mind ei huvita, et inimesed ütlevad et "ah, kõigil on praegu raske". 
Ega ikka ei ole küll, kui inimesed üksteisesse vähekenegi hoolivamalt suhtuksid ja t õ e l i s e l t hooliksid ja huvi tunneksid. Ja mismõttes kõigil on raske? Miks siis on nii? Ma ei ole nõus niimodi elama. Mis on elu point üldse.. kas selles hullumajas ellu jäämine? Ma ei taha muutuda väikeseks vanainimeseks, kes on harjunud ja mugavustsoonis ja kellel ei ole eesmärke. Ma tahan tunda ja mitte kunagi kaotada oma emotsioonilisust. Mitte kunagi taha ega vaja ma selliste inimeste nõu, kes ütlevad et "küll aastatega muutud tuimemaks". Kas te teete nalja? Miks peaks keegi tahtma tuimemaks muutuda? Miks ei taheta lihtsalt elada nii, et kasutatakse oma täielikku võimekust ja täidetakse unistusi? Mina tahan! Pean oma eesmärkidelt tolmu pealt pühkima ja seejärel enesekindlalt nende suunas edasi sammuma. 
Like I said:
"Olen enda elus palju eesmärke püstitanud ja paljud neist ka täitnud ning pikk tee on veel ees ning ma tean, et kui ma usun endasse, suudan ma saavutada absoluutselt kõik."
Aitähh my younger self, et seda mulle meelde tuletad. Sest ma faking suudangi.
2016 on muutuste aasta. I'm sure.
Smile, the worst is yet to come
We'll be lucky if we ever see the sun
Got nowhere to go, we could be here for a while
But the future is forgiven, so smile
We'll be lucky if we ever see the sun
Got nowhere to go, we could be here for a while
But the future is forgiven, so smile
Kommentaarid