And I'll be me

Täna juhtus midagi veidrat. Ma nimelt kõndisin koju, läbi Toomemäe. Ma pole kaua kõndinud. Veel vähem läbi Toomemäe. Ei, ma kõnnin iga päev, päris palju, aga mitte läbi Toomemäe ja mitte pool tundi järjest, et kuhugi jõuda. Pigem jooksen ühest kohast teise, et asjad saaksid tehtud. Lahendan probleeme. Täna ma kõndisin koju ja midagi minus loksus paika.

Minu 2015. aasta kolm esimest kuud, mil ma pole kirjutanud, on möödunud liiga kiirelt. Ma ostsin Londonist endale kalendri, sellise kust saad nagu lehe ära rebida kui üks päev on möödas. Selline tunne, et kohe saab see kalender otsa. Aga hingama peab ja ainult nii saab edasi minna.

Võrreldes eelmise aastaga ma õnneks juba hingan ja üsna edukalt. Ma oskan juba teha asju teistmoodi, paremini. Töö mõttes on lihtsam. Arenemise mõttes raskem. Nii palju on plaane ja ootusi ja tahtmisi ja unistusi. Nii töös kui elus, sest töö ei võrdu elu, kuigi minu jaoks mängib see liiga suurt rolli. Ja ma pole sellepärast üldse õnnetu, sest ma tahangi teha asju hästi. Ma tahan kuskile jõuda. Peaksin mõtlema, et juba olen kuskile jõudnud. Aga siis ma ei lähe edasi. Mul on üks sõber, kes ei saa üldse aru, miks ma ei võiks vahepeal lihtsalt nagu mitte mõelda sellele, et koguaeg peab edasi liikuma ja arenema ja tegutsema. Ma kunagi ei tea, miks. Selline ma lihtsalt olen.

Kui ma täna läbi Toomemäe koju kõndisin ja vihmast ilma nautisin, siis mõtlesin oma unistuste ja plaanide peale. Mõned aastad tagasi ma poleks uskunud, et plaanid ja unistused selliselt täide lähevad. Üleüldse hoolimata oma enesekindlusest saavutada kõik ja rohkemgi veel, tundsin ma tegelikult hirmu. Enam ma hirmu ei tunne, sest nüüd ma tean, et kui ma midagi väga tahan, siis mingil ühel või teisel viisil see leiab tee minu juurde. Ja kui mitte kohe, siis varsti, õige pea. Nii veider, kas pole...

Aga ma tunnen ikka veel väga palju. See ei ole aastatega muutunud. Tundsin 14 aastaselt seda blogi kirjutama hakates ja tunnen 11 aastat hiljem. 11 aastat!  Me kõik oleme põhiolemuselt samasugused, me lihtsalt oleme targemad, vanemad, tugevamad, nõrgemad. Pigem ikka tugevamad. Me oskame enda eest seista ja teha asju, mida me 11 aastat tagasi ei osanud. Ma oskan NII palju rohkem. Inimene õpib kogu elu. Võibolla ühel hetkel õpin ka mina oma tundeid, emotsioone ja kõiki neid minuks tegevaid asju taltsutama ja õigel ajal kasutama.

See, mida siia kirjutan ei peaks kõlama depresiivsena, kuigi see võib esmapilgul nii tunduda. Täna on lihtsalt selline päev nagu Toomemäe ilm. Natuke vihmane, aga ilusa valgusega. Selline on praegu minu elu ka. Natuke vihmane aga ilusa valgusega.

Mul on elus hästi läinud. Mul on vedanud inimestega, kes on mu ümber. Ma olen valinud endale väga head vanemad ja targad õed-vennad. Mul on parimatest parim teine pool. Mul on kõiki võimalusi pakkuv töö, parim mida tahta. Ma õpin õiget asja. Mul on turvaline olla. Mul on varsti oma kodu. Mul on ilus elu. Ma olen õnnelik.

Ja sellepärast ma kirjutangi, et seda endale meelde tuletada. Elus on palju asju, mida on vaja vahel meelde tuletada. Miks ma olen selline nagu olen... mis on mind selliseks teinud. Mida ma olen kogenud ja mida ma veel tahan kogeda. Kus ma olen jõudnud ja mis hinnaga. Kas ma olen parem inimene ja mida tähendab parem. Kes on mu ümber ja miks... ja miks mõnda inimest enam ei ole ja miks see hea on. Mis mind õnnelikuks teeb ja miks ei ole hea ennast ära kaotada. Ja vahest on ka. Miks.

Ma tahaksin rohkem aega, et rohkem mõelda. Rohkem olla ja lihtsalt mõelda. Ma ei taha, et see aeg tuleb kunagi siis kui ma olen läbipõlenud ja depressioonis. Ma veel ei ole aga ma tihti tunnen, kuidas minu suur saavutus- ja eneseteostusvajadus mind vahel sinna ligidale viivad. Hingama peab, mitte tõmblema. Hingama. Mõtlema. Olema. Ja siis laheneb kõik.

Kui ma täna läbi Toomemäe koju kõndisin, lasin ma lahti... ja nii kerge hakkas.

Aitähh!

 

So come on let it go
Just let it be
Why don't you be you
And I'll be me