Lost Inn Lisbon...

Ola´!

Otsustasin just praegu, et kirjutan meie imelisest seiklusest Portugalis täiesti eraldiseisvana sellest hiiglaslikust postitusest, mis võtab kokku minu poolteist aastat, sest reisist on liiga palju emotsioone veel alles. Niisiis, Portugal, Lissabon. Siiamaani tundub nagu oleks meie Erasmuse tripp olnud alles eile.

Eelmisel öösel ehk 9. mai hakkasime muidugi viimasel hetkel pakkima ning laupäeva pärastlõunal lendasime Tallinnast Lufthansaga Frankfurti, kus oli millegipärast ikka väga masendav ilm. Kõik oli ka väga Deutchland Deutchland über alles, muidu oli tore, sest lufthansaga lendajad said tasuta kohvi ja ega ma ju polnud kunagi ka Saksamaal käinud, seega check. Lendasime edasi ja ükshetk turbulentsi trotsides vaatasime siis pilvedest allapoole ja nägime täiesti vapustavat vaatepilti - ME OLIME PORTUGALIS. Tere tulemast, Lissabon!

Well, hello Lissabon!

Me jõudsime kohale ja minu esimene emotsioon oli: After a few long and funny hours we finally made it to Lisbon! Siin on soe! Ja tänavatel on nii palju inimesi, et kohvriga mööda ei pääse. Aga muidu... siin on see lõunamaa suurlinna lõhn.. no nagu mu kunagises kodus hispaaniamaal. Ja inimesed on nii õnnelikud, meie kaasaarvatud :)  Seiklus võib alata!

Ehk  kui me jõudsime, ostsime metroopiletid, kuna ma olen metrookunn, siis võtsime metrooga ka õige suuna ja vurasime siis meie neiberhoodi Bairro Altosse. Olin ikka kõvasti researchi teinud enne, et kuhu Lissabonis on mõtet hotelli otsida ja kuhu ei ole ja kuna ma lihtsalt armastan selliste asjade korraldamist ja planeerimist, siis ma põhimõtteliselt leidsin meile ideaalsed lennupiletid, super hosteli ja ideaalse piirkonna. Kui me jõudsime, siis oli laupäeva öö, ehk see piirkond kus me peatusime, oli tõeline pidude meka. Eriti nagu tänavatest ja asjadest aru ei saanud, aga seda oligi arvata. Tegime mõnusa ringi peale ja tänavad olid nii kitsad, et me reaalselt ei saanud oma kohvritega inimestest mööda. Ma mäletan, et ma ainult naeratasin. Hosteli jõudsime ka, selle nimi oli Lost Inn Lisbon. Ja nii irooniline kui see ka pole, siis see võtab hästi ka meie reisi kokku. Lost Inn Lisbon. Hostel ise oli täesti uskumatult chill koht niivõrd hea hinnaga, et ma tõesti soovitan seda kohta soojalt ja siiralt. Arvatavasti läheksin ka ise sinna tagasi. Hostid olid super sõbralikud, pesemisvõimalused korralikud ja sangriat pakuti õhtuti. Samas kui sa oled selline üle keskmise nõudlik inimene, siis ei soovita, sest päris palju oli läbi seinte kuulda, rohkem oli kuulda väljast tulevat pidu, vahepeal konditsioneeri ei töötanud, aga meie olime alla keskmise nõudlikud, kuna me olime lihtsalt NII õnnelikud ja sellepärast see hostel meile NII hästi sobiski.  Esimene öö möödus rahulikult ja ülemõistuse soe oli. 

Järgmimiseks päevaks olin Jaanikale tutvustanud juba oma researchi tulemusi, et mida Lissabonis teha võiks ja mida ma kindlasti näha tahaks. Otsustasime üheskoos sõita Belem´i  suunas. Belemi aread tutvustatakse nii: The glories of Portugal's explorers and the Age of Discovery. Lisbon's most monumental and historical area is Belem. It was from here that many of the great Portuguese explorers embarked on their voyages of discovery. 

Väike palmike.

Vaatasime üle Belem Toweri ja Jeronimos Monastery. Ütleme nii, et päris võimas oli. Kuum oli ka. Belemi Toweris sees olles nägime kaugelt ka 25. aprilli silda, mis siis ühendab pealinna Almada piirkonnaga üle Tejo jõe siis. Ühesõnaga massiivne jõgi ja veel massiivsem sild. Seda on võrreldud San Franciscos asuva Golden Gate sillaga. Ilus.

Taamal paistab 25.nda aprilli sild. Üliilus vaade lihtsalt.

Aken maailma

See Ola´ oli lihtsalt nii tore ja niivõrd igalpool. Samas Lissabonis või üldse Portugali inimesed meeldisid mulle sellepoolest kuidagi nii väga, et nad olid down to earth. Päris palju tagasihoidlikumad kui hispaanlased. Samas ma tundsin end reaalselt nagu kodus, sest keel oli ikka väga sarnane. Metroosüsteem oli praktiliselt ju sama. Mingid süsteemid ja asjad töötasid täpselt nii nagu Hispaanias jne. Ega ta ilmaasjata ei ole Hispaania kõrval eksole. Üks asi aga oli täiesti eriline - koguaeg olid nagu vannitoas. Igalpool olid need vannitoa plaadid. Minu arust see oli omamoodi armas.

Pasteis de Belem, Sagresi õlu (ülihea) ja need küpsetised, nomm!

Vot selles kohas. Pasteis de Belemis, hakkasime me Jaanikaga peaaegu, et õnnest nutma. See ei olnud mingi normaalne ja tavaline koht. See oli midagi palju hullemat ja erilisemat. Kõigepealt ei olnud majal mingit fassaadi, aga järjekorrad olid umbes teiselepoole teed ja inimesed sagisid kõik seal edasi tagasi. Seest tuli imeliselt head lõhna. Sees olles ei osanud arvata et see nii mitmest osast koosneb ja et seal selliseid maitsvaid asju pakutakse. Ei mingit fassaadi aga sisu oli lihtsalt suurepärane. Lihtsalt freaking amazing koht. Sinna ma lähen veel tagasi. Otsustasime Belemi areast võtta kurikuulsa kollase metroo - Tram 28. , millega oli ülikaiff sõita. Natuke hirmus ka, aga no tasus ära ja soovitan, kui plaanite Lissaboni minna. Sõitsime mingile ülisuurele väljakule - Parca do Comercio ja sõime jõe ääres jäätist ja nautisime niisama elu. 

Parca do Comercio

 Shoppasime veel veidi pärast. Käisime ka kuulsa ja hirmsa gooti lifti De Santa Justa juures ja Pedro IV statue juures oli mingi pidu. Palju rahvast sagisid ja keegi esines. Selline mõnus melu, reaalselt. Siis kõndisime mööda toredat Rua de Alecrimi allapoole, sest ma teadsin et kuskil on mingi äge söögikoht ja seal ta oli, meie Storik :D Me olime ainukesed, kes sinna sisse astusid ja ma isegi ei mäleta, mida me sõime, sest meil oli liiga naljakas et olla tõsi. Sealne teenindaja koguaeg jälgis meid, et mida me teeme ja kuidas käitume. Tahtis viia ära meie poolikuid taldrikuid, meie ei lubanud ja siis ta ei saanud aru miks me midagi juurde ei telli. No, MEGA naljakas oli.

Aga siis läksime koju ära, sest järgmisel päeval (12. mai) ootas meid eriti oluline päev, ehk algas see millepärast me Portugali läksime - International Week in Lisbon 2014.

Esimene International Week day

Muidugi olime kodus jälle eeltööd teinud, sest see koht (Instituto Plitecnico de Lisboa) asus meie hostelist ikka kõvasti kaugemal, nagu ikka kõikide koolidega välismaal tavaliselt on. Sõitsime siis päris mõned peatused ja kaardi järgi otsisime kohta, kuhu minema peab.Läksime siis täiesti valesti, sest meid juhatati valesti. Olime nagu natuke mahajäetud kohas, üks poolakas oli ka sinna juhatatud. Ootasime ja ootasime ja saime aru et kedagi teist siia küll ei tule. Lõpuks siis keegi sai aru et need lollid peavad mujale minema ja siis me jõudsime ikka ilusti kohale. Oli väike introduction ja ettekanne ja siis hakkasid koolide tutvustused pihta. Kohale oli tulnud üle 50 inimese reaalselt, kes kõik tundusid väga toredad ja huvitavad ja kellega osadest reisi jooksul ka tuttavamaks sai. Kui see tutvustamine vaikselt otsa hakkas saama ja meie kord ära oli (ei pannud üldse pange), siis lõpuks sai süüa (nomm) ja läksime väiksele le Lissaboni ekskursioonile. Aaarrhhgg lihtsalt uskumatu, milline miljonivaadetega linn on Lissabon. Kõigepealt viidi meid vaatama Parque Eduardot ja vaadet Lissabonile, no täiesti müstika, kui ilus see oli.

Parque Eduardo

Edasi Alfama linnaossa, mis oli nagu selline veidi mahajäetud linnaosa, kõige vanem Lissabonis (ma koguaeg ütlesin Lissaboni asemel Portugal, nagu Lissabon olekski Portugal). Seal olid kitsad tänavad ja natuke kriipi ka, kuigi olime suure hulga inimeste ja giidiga. Aga põhimõtteliselt räägiti ka, et seal ei ole väga safe üksi trippida. Edasi liikusime kuskile mingisse kirikusse (Igreja de Santo Antonio da Se), mis oli üsna kena teine, aga ei midagi väga erilist (kirikud ei ole minu teema vist). Palju vingem oli üks sein, mille ma avastasin:

Call all angels. Hold them in your heart. They will hold your hand.

 Pärast trippisime veel uuesti Belem'i areasse, kus meie juba pühapäeval olime käinud, aga juttu oli põnev juurde kuulata küll. Nägime taas Padrao dos Doscrobimentost, Mosteiro dos Jeronimosit ja Belemi Towerit, samas ka Aqueduto das Aquas Livres'it

Mosteiro Dos Jeronimos

 ja jõudsime Marques de Pombali kuju juurde, kus meid maha pandi ja me mõtlesime, et noh pole ju väga pikk maa.. Yeah right :D Samas oli SUPPER ilus kogu meie kodutee. Ja ma vaikselt tundsin nostalgiat oma Madriidiga, sest et reaalselt tänavad olid nii puhtad, et polnud mingit probleem öösiti sukkpükstes koju kõndida. Uskumatu.  Otsisime taas kohta, kus süüa ja veini juua. Otsisime ja lõpuks leidsime sellise koha nagu To.B, mis oli selline väheke fancym burgerikoht. No täiesti lõpp, me pole kumbki Jaanikaga kunagi, never in my life saanud nii head burgerit. Ühesõnaga ohkasime ja olime jälle liiga happyd, et olla tõsi.

Lissabon on ehitatud seitsme mäe peale.

Järgmisel päeval (13. mai) oli meie sihtpunktiks teine kool - Escola Superior de Educacao de Lisboa, mis oli hoopis teises kohas eelmisest. No täiesti müstika ja vaesed koolilapsed, kes vb peavad ühest majast teise majja käima. Ega nad nagu jalgsi hakkama ei saa, seda kindlasti. Meie ettekanded jätkusid ja seekord olid kavas ka erinevad nö nagu loengud või sellised asjalikumad teemad. Üks Rooma ülikool oli nt ise jumala vaimustuses endast, et nad on loonud õppeinfosüsteemi ja neil saab midagi digitaalselt allkirjastada. Meil oli tõesti hea meel nende pärast, sest nad arvasid, et üheski teises maailma maal selliseid asju veel ei suudeta. Tegelikult vist ongi nii et saime aru, et ega lõunamaadelt väga palju nö üle võtta ega õppida otseselt ei ole, aga nad on toredad ju ikka :)

Asjalikke inimesi oli aga küll ja veel, kes kõik mida ja kui palju saavutanud olid. Kõik alustasid oma ettekanded jutuga, et me oleme üsna väike kool, meil on kuskil 10 000 õpilast.  Meil oli et jah, olete küll väiksed, meil on 1200 õpilast :D hahaa. Nunnu! Siis oli meile veel tore kontsert (mille ajal sai lihtsalt liiga palju nalja, sest esinejate seas oli ka üks hullumeelne), sõime ja läksimegi juba tagasi linnapoole. Läksime sööma ja seekord leidsime, et tahame Portugese national dishi proovida, ehk siis sardiinid. No ma ikka ootasin kõvasti rohkem, aga neil ei olnud otseselt midagi viga ka.Minu jaoks veidi liiga palju luid. Ja pealtükkiv teenindaja oli ka (once again, nagu ikka lõunamaal).

Sardiinid, portugese local dish

Jaanika läks koju ja mina sain Annesega kokku. Annes on vahelduva eduga nüüd põhimõtteliselt elanud Portugalis juba mõned aastad ja talle vist meeldib. Ta tundus küll nagu kohalik juba kohati. Läksime Santinisse jäätist sööma. Nii armas koht oli küll! Jalutasime Lissabonis ringi ja Annes rääkis igasugu toredaid seiklusi mis tal seal olnud on jne.

Annesega Santinis

Ükshetk kõndisime jumala imelikus kohas, nagu mingis parklas oleks olnud. Ja tegelikult olimegi. Mul oli veidi kriipi. Läksime siis mingi liftiga ülesse, ja vaatan, et oi näed, ikka parkla. Väga veider hakkas juba. Aga siis kõndisime veidi edasi ja avanes vaade selline nagu troopiline baar.. ja sealt veel edasi - katus ja vaade tervele Lissabonile. Korraks nagu võttis hinge kinni küll. Uskumatult ilus :)

Breathtaking moment

Selle koha nimi oli Park Bar ja see on väga famous kohalike seas. Tavaliselt mingid turistid sinna ei satu, niiet mul oli väga hea meel, et meie oma kohalik mind sinna viis. Rääkisime palju juttu ja oli väääga chill õhtuke. Otsustasime edasi liikuda pidude piirkonda. Erasmus Cornerisse. Seal kohtasime Annese mingit sõpra, kes oli geiks hakanud (varem oli hetero, aga tal oli tsikk Eestist, ja ta nüüd räägib et tsiki pärast on geiks hakanud, sest tüdruk olevat olnud veidi hullumeelne). Aga ta oli no lihtsalt NIII naljakas inimene. Muudkui ei saanud aru, et kuidas need eestlased nii faking gorgeus ja beautiful on ja... ja.. nii edasi. Ühesõnaga no tõesti nalja sai täiega. Rahvast oli liiga palju. See oli selline naabruskond, kus erasmuse tudengid tulevadki välja pidutsema ja igalpool maksab õlu ainult 1 euro. Siis on peod erinevates klubides-baarides sees, ühte läksime ka tantsima, ülikõvv muusika ja selline, no mul oli enda Erasmuse-aja nostalgia. Vahepeal saime mingite prantsuse tsikkidega ka tuttavaks, kes pakkusid meile kanepit. Wait, what? Mingihetk lihtsalt vist sai kell liiga palju ja kõik kohad pandi kinni. Koju me läksimegi ja Jaanika on mulle igasugu huvitavaid asju rääkinud, kuidas ma tegelikult koju läksin ja unne vajuda ei tahtnud, vaid hoopis temaga rääkisin :D Aga no täiega crazy night oli!

Järgmisel päeval (14. mai) olid ajakavad free cultural activities, ehk tegid mida teha tahtsid. Osad said minna ekskursioonile Belemi piirkonda, aga me ju juba kolmas kord sinna minema ei hakanud ja olin välja uurinud, et ookean ei ole meist väga kaugel. Läksimegi ja võtsime oma cais do sodrest väikese armsa kiire rongi, millega sõitsime Cascais'sse.

Paradiisi nautimas.

Üksasi on seda linna googeldada, teine asi on seal kohapeal olla ja lihtsalt suu lahti ringi kõndida. Ja muidugi ära eksida. Seda me tegime korduvalt kuni lõpuks, lõppude lõpuks jõudsime randa. Paradiiiiiiiiiiiis! Ja ookean. Ma pole kunagi enda elus veel ookeanis ujunud. Minu sellepäevane postitus facebooki kirjeldab emotsioone: Täna oli üks väga õnnelik päev. Esimest korda elus olin ookeani ääres. Selline võimas tunne oli...tõesti. Ahmisin seda õhku ja päikest nii palju kui võimalik. Jalutasin ja ujusin Atlandi Ookeanis kuni suutsin.. ja ilmselt ei kirjelda seda ükski sõna kui ilus seal kõik oli! Ma olen niiii tänulik ja õnnelik!

This feeling!

Esimene ujumine ookeanis

Niiiiiiiiiiiiiii kaiffff!

Täiesti uskumatu kui kaiff seal oli. Ma ikka veel ei saa neid judinaid ära kui ma mõtlen sellele päevale. See on nagu mingitmoodi minu lemmik päev. Päike, ookean, külm jook, hea muusika, melu, soojus ja lihtsalt olemine, mitte midagi tegemine, nautimus. Rannas olime päris kaua, Jaanika muidugi ka seal kõrbes, ma ei naernud üldse tema üle. Sõime jäätist ja tahtsime veel midagi süüa sest ega ei ole naljaasi terve päeva mitte midagi teha kuskil rannas. Leidsime ülibueno koha, kus meil Jaanikaga olid liiga diibid jutud, aga õnneks sangriat jätkus kauemaks. Rongi peale jõudsime ka ikka lõpuks, et tagasi Lissaboni sõita. No absoluutselt perfecto päev.

A m a z i n g

Neljapäev (15. mai) oli vist international week'i üks kõige asjalikumaid, sest nö rühmad jagati ära ja meie külastasime siis partnerkõrgkooli seda osakonda, mis tegeles siis meditsiini ja tervishoiuga. Ehk külastasime siis Escola Superior de Saude da Cruz Vermelha Portugesa, ehk saude tähendab tervist nagu ma aru sain. Meie liiga armas Christina oli seal meie põhiline host. Samas olid ka mingid direktorid ja bossid kohale kutsutud. Siis viidi meid mingisse ruumi, kus tutvustasime end, nemad tutvustasid ennast meile, ja rääkisime koostöövõimalustest ja plaanidest. Ma sain rääkida veel ühe inimesega, kes niiöelda peaks korraldama koolitusi, kuigi ta tegelikult vist ikka ei korralda, sest neil ei olnud süsteemi. Kui keegi tahab koolitust korraldada, siis ta lihtsalt ütleb et jou, ma tahan ja siis umbes makstakse talle mingi väike lisatasu selle eest. Aga no see tundus lihtsalt veider. Samas oli seal üks liiga kena meesõpetaja, kelle võiks Eestisse sebida koolitusi tegema. Meile tehti ka majatuur ja nii palju oli sellist vanaaegsust, mis meil on ammu asendatud uue tehnika ja masinatega, samas hästi palju oli ka sarnast ja seepärast oli mul hea meel, et see päev nii asjalik ja tegus oli. Muidugi tollel päeval me eksisime samuti ära. See on see Lost Inn Lisbon.

Jaanika ja Johannaga :)

Partnerülikooli klaasitagant võis leida ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli pastaka ja veel midagi
ning Eesti lipu ja Tartu ülikooli staffi ka :)

Kolleegidega välismaalt kohaliku ülikooli kohvikus ülikanget espressot joomas.

Õhtul olid kõik osalejad oodatud EstaFadosse, mis oli üks restaurant Portugali moodi, kus mängiti EstaFado muusikat ja tehti Portugali rahvuslikku sööki. Väga cozy õhkkond oli. Istusime Taani ja Soome (Jaanika lemmikud need põhjamaalased) ühes lauas, tegelt oli meie lauas veel palju inimesi ja siis sai palju süüa. Juua ka. Aga enne ma räägin sellest, kuidas me üldse sinna läksime. Mina enda ilusa ajuga vaatasin google mapist, et tegelt on mega lähedal meile, aind mingi 3 km, noh pole hullu. Hakkasime kõndima, ma teadsin, et nagunii jääme hiljaks. No ja igal sammul ma mõtlesin et Liisikene, kuhu sa siis nüüd päriselt jõudnud oled :D Jaanika ka seda kergemaks ei teinud ja õnneks me teadsime koha aadressi. Ühes kohas leidsime taksod ja korrutasime neile: Esta Fado Restaurant ja Rua Carneiro Borges 75B please. Siis see takso-onu ei osanud ega saanud midagi aru mis me räägime ja siis ta tuttav onu seletas talle ja siis lõpuks me jõudsime kohale. Enne teisi! :O Aga söök oli hea ja muusika ka väga meeleolukas. Melu tekitas nii mõnusa tunde. Soomlaste Johanna ja AnneRosenbergiga ehk Jarnoga otsustasime mitte veel koju minna, veel eriti et meie IT spetsialistil oli sünnipäev, seega mõtlesin et teen neile trikki ja kuna ma juba oi kui hästi linna tundsin, siis sain aru, et oleme lähedal sellele vingele kohale - Park Bar, ja ma viin nad sinna. Neile meeldis. Nii palju sai ka nalja. Rääkisime oma eludest ja muljetest ja sellest kui lähedalolevad rahvad me tegelt oleme ja kuidas meie arvame soomasltest ja nemad eestlastest jne. Mega põnev oli indeed. Hiljem viisin nad ka Erasmus Cornerisse (veelkord tänks Annes). Nautisime ühe euroseid baare ja kell oli kuidagi maru palju kui koju jõudsime. Väga vinge õhtu oli!

Vaade Lissabonile vaateplatvormilt

Reedel (16. mai) meil oli selline vaba päev, kus mõtlesime et peaks veidi shoppama. Kuigi tegelikult oleks tahtnud hoopis randa minna nautima. Ma hakkasin praegu mõtlema, et ma ei tea kust tuli mõte minna ühte kaubanduskeskusesse aga siis tuli meelde. Me googeldasime, et kas kuskil asub mõni Primark, sest no Primark on ju odav. Leidsime, et Centro Colombo Comercial on kõige lähemal ja tundub päris tore koht. Sinna me siis trippisimegi ja põhiliselt kogu meie aeg sinna läkski :) Ja ilmselt ka raha, aga no mis seal ikka :D Õhtu lõpuks oli meil selline nõrkus, et me oleks võinud elevandi ka nahka panna. Ostsime oma kallitele stuffi kaasa ja õhtuks muidugi pöörfi õhtusöögi, mida oma nunnus koduköögis viimast korda sõime.

Meie viimane romantiline õhtusöök!

No nii kahju oli ära minna, üldse ei tahtnud. Millegipärast targad nagu me oleme, läks see õhtu ka kuidagi natuke pikemaks kui ta oleks pidanud ja siis me mingi öösel kunagi panime viimased asjad kokku, aga kell 5 pidime juba lennujaamas olema, mis tähendas, et magada saime maksimaalselt 3 tundi. Was fun! Väheke soojemad riided selga, lootus et kott ei kaalu üle 20 kilo ja teele me asusimegi. NII KURB oli tegelt ka. Mõtlesime et we will be back ja see you soon ja läksime lennujaama öösel by cab. Veits kaiff oli öösel sõita kiiresti kui Lissaboni linna tuled kumavad kuskil kaugelt. Niiiiiiii iluus oli. Jõudsime lennujaama suhteliselt ohutult ja natuke pidime ootama. Natuke rohkem kaalusid kohvrid (Jaanikal) kui oleks pidanud, aga saime startida. Tagasiteel siis taaskord Frankfurt ja siis juba Tallinn, kevadine Eesti.

Viimasest Lissaboni metrooga sõidust oli meil selline hetk, kus metroo (vannitoa) seina peal olid meie nimetähed - J ja L. Ja nii diip värk tegelikult oligi selle reisiga.

Meie nimetähed metroo (vannitoa) seinal. We will miss you, Lissabon!

Meie kodutänav Rua De Flores Jäävad meelde need igapäevased mäest üles ja alla vantsimised. Oh, kuidas ma juba seda igatsen!

Lihtsalt üks VÄGA imeline reis oli ja mul on nii hea meel, et maailm võimaldab mulle selliseid uskumatuid kogemusi. Aitähh ja järgmiste kordadeni!