You may have the universe, if I may have ITALY. Ehk meie suurepärane Itaalia 28.juuni-8.juuli 2013!

Juunis käisime Itaalias ja detsembris tuli väga suur igatsus sellest lõpuks kirjutada. Mul on isegi oma teooria selle kohta, miks ma pole suutnud varem meie Itaaliast rääkida. Nimelt... see oleks värskel hetkel kogu ilu ja võlu ära rikkunud. Nüüd on palju parem, kuus kuud on möödas ja nüüd juba võib, kuigi kui aus olla, siis on kõik need hetked minu silme ees justkui oleks nad olnud alles eile. Siiski. Ma lihtsalt armastan reisimist ja ma armusin sellesse riiki, ma armusin nendesse romantilistesse linnadesse, naeratavatesse inimestesse ja väga tihti oli tegelt ka tunne, et nagu oleks kodus, kuna palju oli sarnasusi Hispaaniaga.

Itaalia sai alguse aga palju varem kui juunis. Mõte oli juba umbes eelmise aasta talvel, et tahaks 2013 aasta suvel minna reisile ja see tunne kasvas reaalseks raha kogumiseks ja reaalseks suureks plaaniks, aga sihtkohta me muidugi ei teadnud. Ühel kevadisel päeval, tõenäoliselt oli see aprilli algus, leidsin ma ideaalsed lennupiletid Milaano Bergamo lennujaama ja nii me siis ruttasime panka, et sularaha ruttu sisse toppida ja kiirelt piletid ära osta. Tehtud ja te ei kujuta ette lihtsalt meie nägusid... kaks eriti õnneliku lolli naeratavad ja kallistavad :D Aga tegelikult oli see alles üks pisikesemaid algusekübemekesi selles loos. Lennupileteid on alati väga lihtne osta. Lähed lennupiletite lehele, valid välja milllal minna tahad ja siis vsjoo, ostetud. Aga meie läksime 11ks päevaks, mis tähendas, et me ei tahtnud kohe kindlasti kõikidel päevadel ühes kohas olla, samas tundus logistika ja kõik nii keeruline... kuidas me saame, kus me ööbime ja mis meist saab.. Meid valdasid sellised tunded umbes juuni keskpaigani. Jah, me tegime koguaeg plaane, aga kunagi sa ju ei tea, mis sellest tulla võib. Jaanipäeva paiku olime vaikselt pisiasjades juba kindlamad ja 28.juuni sõitsime hommikul vara Riiga, et minna lennukipeale ja lennata oma esimene lend ITAALIASSE!

Riia lennujaamas Bergamo lennu järjekorras

Lend läks ideaalselt, sest ma nii väga armastan lennata!

Lennates!

Kohale jõudes olime natuke lollide nägudega, kuna probleem oli selles, et ilm ei olnud just kõige ilusam. Pilved ja mingi nõme tuul ja noh, question mark, et kas me oleme ikka Itaalias?! Aga olime ja justkui meie tervituseks hakkas päike välja tulema kui sõitsime Bergamo lennujaamast kesklinna, et minna rongi peale ja sõita Leccosse, ehk Põhja-Itaalia, Alpid ja väiksed mägised linnakesed olid meie esimesed sihtmärgid. Esimene insident juhtus muidugi meil, kes me oleme teadatuntud "õigel" ajal jõudjad, juba rongijaamas, ehk et ma tegelt teadsin enam-vähem, mis kell rong läheb aga kuna meie bussid-lennud olid ka veidi hilinenud, siis me ei teadnud kas jõuame, aga jõudsime, kuigi pidime jooksma ja allarit tahtsid juba murjamid natuke röövida. Aga hea, et me jooksime, siis nad ei saanud midagi võtta :). Leccosse jõudes sain ma aru... ja üleüldse järgmiste seal veedetud päevade jooksul.. sain ma aru, mida tähendab see "Alpide värskus". 

Uskumatult ilusad vaated

Tegelt ka, enne ei pannud kokku ja nüüd saan täiesti loogiliselt aru, sest mitte kuskil pole ma tundnud nii palju õhku olevat kui oli alpides. See oli midagi täiesti hullu. Igaljuhul jõudsime siis Leccosse ja vastu tuli meile Marcel Picamei, meie couchsurfringust leitud meie host. Sellest on ka muidugi nii palju rääkida, sest esiteks tuleb ära mainida inimeste USALDUS ja lahkus. Noh halleluuja, oli siis nii, et mina kirjutasin Marcelile, et meie tuleme ja kas ta saaks meid hostida (kuskil siis umbes mai kuus) ja siis jutustasime, et kuna me tuleme ja nii edasi ja siis ükshetk ta ütles, et teda küll ei ole, aga kui me tuleme ja oleksime nõus ta kodu eest hoolisema ja kassidele süüa andma, siis ta jätaks oma kodu meile 3ks päevaks ja 3ks ööks. Mis sai meil selle vastu olla, arvestades fakti, et mulle meeldivad kiishud. Vinge mees oli Marcel ja kahju tegelt et ei saanud temaga aega koos veeta, kuid ilmselt läheme kunagi veel sinna tagasi ja jõuab :) Niisiis, Marcel tuli meile järgi ja viis meid autoga reaalselt mäe otsa. No ja need tänavad, oi oi oi kui kitsad. Selline tunne nagu üldse pole ruumi. Puhkasime natuke ja vaatasime maja, 

Lecco kodu rõdul

Meie kodu Leccos

me olime reaalselt paar meetrit kõrgetest mägedest ja ilmselgelt nagu lollakad pildistasime koguaeg mägesid. 

Lecco ja meie vaimustus mägedest

 Mägi seal - pilt ja mägi teiselpool - kindel pilt. No niiiiiiiiiiiiii ilus oli!  Marcel oli veel selline host ka, kes jagas meile absoluutselt kõik juhised kätte, kuhu minna, mida teha, kus on lahe, kus ei ole nii lahe ja kaardid ja absoluutselt kogu vajaliku. Meil jäi suu lahti. Ta ise põrutas edasi kuskile matkale ja jättiski kodu meie valvata. Meie läksime välja, no muidugi, Itaalias on kuulsad pitsad ja veinid ja ilmselgelt tuleb need kõik ära proovida :) Kõndisime siis esimesed 2 km mäest alla, sest kuskil 2 km oli kodust linna. Ja siis... mis vaade meile avanes.

Lecco

 Ja kui soe seal oli.. no tegelt ei olnud ka metsikult soe, aga täiesti paras. Jõudsime siis Como Lake'i ehk ühe Põhja-Itaalia suurema järve juurde, mille ümber seal kogu turismindus keerleb, kuna järve ääres asub palju palju linnu, mis kõik elatuvadki peamiselt turistidest, aga võib öelda, et minu arust, minu kui turisti arust ei olnud seal küll palju turiste ja sellepärast mulle kõik nii väga meeldiski :) 

Õnnelikkus

Jalutasime seal ja leidsime ideaaaaalsemast ideaalsema koha kus kohvi juua

Jõime kohvi, mis oli nii nii hea!

ja saime kohe endale esimese sõbra, kes ütles iga asja peale "no problem man" kui me uurisime ferry sõitude kohta mööda järve, sest seda ei saanud kindlasti tegemata jätta, kuna no halleluuuuuuuuuja kui ilus seal oli! Jõime lihtsalt ülimalt parimat itaalia kohvi ja nautisime seda suurepärast elukest ja mõtlesime et kuhu see seiklus on meid küll toonud :) Pärast kõndisime üpris pikalt veel mööda järve kallast edasi ja pärast jälle tagasi, 

Vaated.. need vaated

et leida üks suurepärane pitsarestoran koos hea veiniga. Selle me ka leidsime ja imestasime omaette, et miks seal nii odav oli. Kann veini oli kuskil 5 eurot. Kann?!?! 

Super ja traditsiooniline Itaalia söögikoht

Ja pitsa umbes samapalju. Ja need olid NIII HEAD. Me olime vaimustuses ja muudkui rääkisime omaette, nii heaa, nii heaa. Ega me väga esimesel õhtul muud ei suutnud teha kui naeratada, sest kõik olid nii friiking sõbralikud ja toredad ja üksteisele naeratada, sest nii kuradi hea oli olla. Õhtune vaade järvele oli ka muidugi ülimalt ideaalne ja selline tunne valdas hetkeks, et siia me jäämegi :) 

Lecco õhtuvalguses

Leidsime siis ka ühe Gelato koha, ehk proovisime esimest korda Itaalia suurepärast ja kuulsat jäätist ühest nendest kuulsatest jäätisekohvikutest. Minu arust... ja otseloomulikult Allari arust on see lihtsalt geniaalne. Jäätisekohvikud värske ja igat võimalikku eri värvi ja eri maitsega jäätistega. Delicious! Ja oli ka.. parim jäätis in my life!

Musi esimene gelato!

Kuna kell oli üsna hiline ja meie veinised ja jäätisesed ja õnnelikud, sis otsustasime, et kuna homme tuleb maru pikk päev, siis veame ennast vaikselt koju ja mis te arvates kas me eksisime ära :D? Aga otseloomulikult kui sa oled võõral maal, võõras linnas ja mõni meist ei oska kaarti lugeda, siis paratamatult eksib ära. Võibolla tegime seda nende kolmepäeva jooksul mõned korrad, aga mõned korrad õnneks jõudsime ka õigesti koju.

Järgmisel päeval, ehk siis laupäeval, 29. juuni. Ärkasime ja päike paistis ja tundus, et tuleb selline tore päev ja loodetavasti ka soe, aga igaksjuhuks panin püksid jalga. Siis chillisime rahulikult Leccos ringi, sõime hommikust ja panime esimese faili maha küsides cafe macchiatot ja saime ühe pisikse tassikese espressot hoopis. Tegelt oleks pidanud küsima Cafe Macchiato piimaga umbes.  Pärast uurisime sõbra käest kuidas oleks kõige mõnusam näiteks Varennasse saada. Tema rääkis meile nii rongidest kui ferryst ja otsustasime, et kuna ferryga tahame rohkem trippida, siis seekord läheme rongiga. Läksimegi. Täitsa ise saime rongijaamas aru kuhu pilet tuleb osta ja kust peale minna ja rongisõit pole K U N A G I varem niii ühtaegu kriipi kui ka põnev tundunud. Me sõitsime MÄGEDE SEEST LÄBI. Noh, minu jaoks oli see küll täiesti uus. Ma olin ikka suht vahepeal silmad kinni ka sest et kui alla vaatasin siis avanes väga hull vaatepilt ja mina kui kõrgusekartja (maismaa pinnal) olen sellesmõttes eriti kartlik.Aga kaiff oli tegelikult! Kuulasime musiga muusikat terve selle aja nii et ühel oli ühes kõrvas kõrvaklapp ja teisel teises kõrvas ja nautisime oma parimat muusikat koos kõige kõige ilusamate vaadetega! 

Rongisõidud

Ükshetk jõudsime Varennasse 

Varenna trainstation

ja kobistasime kuidagi rongijaamast siis linnapoole. Varenna oli küll natuke rohkem turistikas, kuna seal oli reaalselt selline nagu turistidele meeldib. Jah, seal oli ilus ja seal oli palju nunnusid söögikohti ja kohvikuid ja nurgataguseid... ja jah, mulle meeldis see kõik väga, see oli vägaväga ilus! Arvan, et pildid räägivad enda eest. 

Wallflower Varennas

Need tänavad..

Muinasjutuline asukoht

Pulmapiltide publikuks olime ka. Ideaalne koht, kus pulmi pidada. Enam romantilisemaks ilmselt minna ei saagi.

Jep, need tänavad.

Ja ideaalselt ilmsetab Varennat ka see video ja selline tunne nagu meie oleks video teinud:

Kõndisime mis me kõndisime, päris palju olime kõndinud juba ning otsustasime, et lähme ühte villat vaatama. Villa nimeks Villa Monastero ja ausalöelda sellel kohal on mega ajalugu, mida võite lugeda siit, aga üldjuhul mina ajalukku ei süvenenud ja nautisin lihtsalt suurepärast vaadet ja selle koha võimsust. See aed oligi reaalselt nii suur nagu siin pildil enamvähem aru on saada:

 

The view

Rängalt ilus ikka. Meil läks vast oma poolteist tundi seal pargis jalutades ja igasugu põnevaid asju uurides. Seal oli tõesti palju vaadata ja aeda oleks saanud tasuta, aga me tahtsime ka nö villa sisse vaatama minna, niiet siis pidime natuke maksma aga see isegi oli seda väärt. 

Villa seest leidsime milline ta oli kunagi hästi hästi ammu ja minu arust tollel sajandil inimestel absoluutselt maitset ei olnud, samas mõned asjad olid väga kiftid jälle. Niiet mis sa ikka oskad kosta selle kunsti kohta :) Meie igastahes mõtlesime et nüüd võiks midagi eriti fun fun funni teha ja tahaks täiega mingit head veini või õlut.

Minu kõige armsam sisalik Varennas.

 Niisiis otsustasime üles leida koha, kust saaks järgmisesse linna Varennast ja woohoo leidsime selle ilmas suurema segaduseta ning ostsime pileetikud Bellagiosse ja tagasi. Bellagio on siis keskel. Ühesõnaga como järv on tagurpidi V kujuline ja Bellagio on seal V tähe keskel tipus. Aga kõige vingem asja juures oli kõigepealt ju see, et me saime lõpuks ferryga sõita sellel imeilusal järvel ja nende mägede vahel. Mul tulid küll tõenäoliselt õnnest pisarad silma. See oli MEGA kogemus lihtsalt. Põhimõtteliselt täpselt samamoodi sõitsime ja kõndisime nagu siin videol on Bellagiot tutvustatud:

Meie ferrysõit Bellagiosse!

P E R F E C T

Jep, miljonivaated

 Nagu ma juba enne mainisin, siis täpselt samamoodi tulime Bellagiosse nagu ülevaolevas videos ja jalutasime ka umbes samamoodi ja see oli midagi hullu. Mõtlesime, et kuhu siis nüüd sattusime. Suurepärane ja lihtsalt kreisi kui ilus seal oli. Nagu reaalne paradiisi pleiss. Kogemata sattusime kuskile spa hotelli rõdule. Kui ma rikkaks saan, siis ma lähen sinna spa hotelli reaalselt elama sest seal on niiiiiiiii friiking ilus vaade + sa saad järves ujumas käia ja kui järv on külm, siis basseinis. Nojah, life's good. Aga meie kui palju rikkamad inimesed leidsime ühe äärmisel äärmiselt "just like a movie" koha ja istusime sinna ning tellisime veini ja õllet ja Allar teatas et tema pole kunagi varem nii head õllet saanud. Ausaltöeldes ma arvan et arvestades kus kohas me olime, me ise ka ei uskunud, et siin midagi halba võib olla üldse.

 Bellagio oli lihtsalt midagi minu hingele ja kuigi me peatusime seal vaid mõned tunnid, siis no need mõned tunnid olid ääretult mõnusad ja ilusad! Sõitsime ferrykesega tagasi Varennasse ja sealt siis tagasi rongipeale ja taaskord läbi mägede back to Lecco. Jõudsime suhteliselt hilja ilmselt ja mõtlesime et tahaks poodi minna. Siis meile seletati et kus pood on aga kuna oli laupäev, siis ilmselgelt pood oligi kinni ja isegi kui me selle poe leidsime, ei leidnud me mitte mingisugust sissepääsu. Nii ja siis me uurisime veel tänavapealt inimestel ja siis tuli vastu mingi üks tsikk kes ütles et oooo... sa kirjutasid mulle couchsurfingus.. jaa.. anna andeks, et sulle vasti kirjutada ei jõudnud ja nii edasi. oli hullumoodi sõbralik ja abivalmis. Nii tore, et Lecco nii tilluke on ja kõik kes couchsurfinguga tegelevad, mulle teepeal vastu tulevad :) Igaljuhul jah, me ei saanudki oma nomnommi ja läksime siis taas linna, aga seekord sõime pastat, jõime veini ja sõime jäätist. Ja ülimalt maitsev oli kõik taas.

Pühapäeval, 30.juunil oli meil üsna varajane äratus, sest plaanisime ilusa ilma puhul randa minna ja ilm just selline tuli nagu meile ideaalselt sobis. Päevitused selga, üks käterätt mis meil oli, kaasa ja ferrypoole seadsimegi sammud.Plaan oli minna Abbadia Larianasse. Koht, mida ma ei suutnud kuni reisi lõpuni normaalselt häädalda.  See vesi, nagu järgmiselt pildiltki näha on, oligi reaalselt HELESININE. Seda pilti pole isegi töödeldud ega midagi. Kreisi ma ütlen. Ei suutnud ära oodata kuni saan vette minna. Ferryke viis meid taaskord veelgi muinasjutulisemasse kohta, kus juba kaugelt oli näha et mega mega mega palju rahvast on rannas ja see rannajoon ulatus ikka mitme meetri taha. Kohalejõudes kiirustasimegi randa ja muidugi veepuudus kimbutas päris kõvasti ja siis ma otsisin koha, allar otsis vee ja siis me päevitasime kuskil neli tundi. Vahepeal käisime alpide jahutavas järvevees ka ujumas, aga see oli ikka ääääärmiselt külm. Samas nii kaiff ja nii värske.

Ferry sõidud Abbadia Larianasse

Rannas! Nii kaiff!

Musirull!

Külmkülmkülmmm heaa vesi!

Vaade ferrylt!

 Pärast randa otsisime ühe rannapubi kus olid reaalselt mu arust  ikka kõik kohalikud ilusad:D Nii naised kui mehed. Tellisin mojiito ja see oli niii friiking hea. Olime rahulikult seal natuke aega ja nautisime. Varsti hakkasime tagasi praamikese peale minema, sest varsti läks viimane ja siis sõitsimegi tagasi Leccosse. Super mõnus puhkuse päev:)

Koju jõudes leidsime Marceli eest ja ta soovitas meil minna mägedesse, kui me veel käinud ei ole. Ma olin nõus vaid sellepärast, et Allar on mega mägede fänn, aga muidu mulle väga ei meeldi kuskil mega matkata või kuskil in the middle of nowhere metsas chillida. Ja reaalselt me olimegi in the middle of nowhere ja mägedesse jõudmine oleks võtnud vist nattttukene kauem aega ja valgemat aega kui meil oli. Aga samas see oli mega põnev kuidas me lihtsalt kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja lõpuks jõudsime minu arust mäkke, sest me olime soo freaking far away.. ja siis seal olid mingid müstilised altarid nagu keset metsa. No ühesõnaga oli mul selline üldse mitte turisti tunne enam. Väga lahe ja kui ma läheksin sinna tagasi, tahaksin kindlasti ühe mäe otsas ära käia.

 Tollel samal õhtul trippisime veel viimast õhtut linna ja avastasime, et toimub mingi mega party. Aga tuli välja, et see on mingi kaitsepühaku auks korraldatud party, kus lõpus oli selline ilutulestik, mis kestis kauem kui kõik Eestis korraldatud ilutulestikud kokku. Ja lauldi hästi palju ja räägiti kriipilt ilusas itaalia keeles üle terve järve.. Ja see oli mega uskumatu lihtsalt. Meil oli küll kallaga nii et miiiis toooimuups. Aga käisime Lecco niiöelda business areas ka veits, ehk tegime window shoppingut ja siis otsisime mõnusa koha kus midagi süüa ja nautisime viimast ilusat õhtut. Kahju oli lahkuda, tõisiselt ilus oli Lake Como ääres ja ma olen täiesti kindel, et ühel päeval läheme sinna veel tagasi!

Bye bye Lake Como!

 Esmaspäeval, 1. juulil ütlesime headaega Leccole ja Como järvele, sõime veel viimast korda ühes ilusas kohas hommikust ja läksime oma kohvritega rongijaama poole, et sõita Bergamosse, et sealt võtta buss Bergamo lennujaama ja et Bergamo lennujaamast sõita Rooma!

Sest kõik teed viivad Rooma. Tundsime, et ilmad on muutunud meie tõttu äärmiselt headeks ja millegipärast kui Rooma lennujaama jõudsime, siis oli kuumus laes, tõenäoliselt lähenes 35-40le ja bussis oli väääga väike konditsioneer, mida keegi ei tundnud. Aga mina kui lõunamaa inimene, olin äärmiselt rahul. Hah, me olime Roomas ja kui ma terravisioni bussipealt maha, kesklinna astusin, siis ... ma ei tea kas ma olen imelik aga esimene asi mis mind õnnelikuks tegi oli see LÕHN. See suurlinna LÕHN. Jah, võib öelda, et seal on segunenud mustus, tolm, prügi ja kõik muu halb aga minu jaoks on see suurlinnalõhn ja kui ma olen olnud Madriidis, Barcelonas, Londonis ja nüüd Roomas, siis võin öelda, et selle järgi tunneb ära. Minu jaoks oli Rooma lihtsalt imeline ja ma usun, et Allari jaoks ka, aga ma lihtsalt olen rohkem big city girl kui tema on big city boy. Alguses me muidugi olime päris lost ka, kuigi varasemalt olid kaardid ja asjad välja vaadatud ja bussipeal veel selle hosteli omanikuga räägitud, et kuhu tulla jne jne. Aga siis lõpuks kuna Allar on parim kaardilugeja maailmas ja mina niisama vinge naine, kes ainult eksib ära, siis lõpuks me ikkagi leidsime ja meie viiekümne eurone tuba oli ülimalt ülimalt armas, lausa suurepärane ja väga heas kohas ka! Ja kõik meenutas mulle jälle hispaaniat, suurlinn Madriidi, kõik need balconyd ja see korterelamu kus meil korter oli, oli täpselt selline kus me Madriidis elasime. Uskumatu, isegi aknakatted olid täpselt samad :D Ajuvaba. Allar vaatas kuidas ma oskan mingeid asju teha nt a la seda aknaasja alla tõmmata sest seal ikka omad nipid haha.. naljakas jah, nii palju oli sama. Siis sättisime ennast ilusaks ja seadsime sammud Rooma kesklinna poole. Kaardilugejaga muidugi, sest minul polnud suunataju, või nii palju oli et Colosseum asub allpool. Panime üksjagu segast ja läbi parkide jõudsime selle maailma ilme juurde, mis reaalselt piltide pealt pole kunagi nii võimas tundunud kui seda tundus kohapeal. Sa vaatad, tere.. Tere Colosseum ja mõtled, mis kõik selle taga on. Mulle meeldis Rooma ajalugu ja sellepärast oli eriti freaky selle kõige juures oma ihu ja hingega viibida. Ja eriti ikkagi Colosseum. Mul oli nii tilluke tunne. Päris ausalt.

 Pärast seda suurepärast vaatamisväärsust läks meil kõht tühjaks ja õnneks ei pidanud kaugelt otsima ja leidsime vinge restorani colosseumi kõrvalt ja arvestades asukohta siis ei ütleks, et hinnad metsikud oleks olnud. Noh, tegelt kokku läks ikka päris hea summa, aga meid isegi ei huvitanud see arvestades asjaolusid, arvestades seda, kus me olime ja mida me nägime ja... oehhh :) Kõik tundus kuidagi nii uskumatu. Me olime jõudnud Rooma. Ajalukku. Ajaloolisse linna.

Õhtusöögil Colosseumi kõrval

 Piltide peal küll ei ole näha, aga mina sõin väga super lasanjet ja Allar sõi Seafood pastat, mis oli pastast kaugel, sest sea oligi vaid seafood põhimõtteliselt. Kuna ta on mega fänn, siis talle väga meeldis ja mulle meeldis ka minu söök. Ja see vahuvein ka ja kõige ilusam magustoit ka muidugi! Ma saan aru, mis värk selle Itaalia köögiga on... sa võid palju rääkida ja mõelda, et oioioi see Itaalia köök on ikka tead ülepaisutatud ja et kõik aina räägivad et see nii ideaalne on, aga noo krt.. järgnevad ja ülejäänud päevad, mida meil oli jäänud 7 päeva, tõestasid seda fakti, et Itaalias on lihtsalt SUPER köök! Igaljuhul ei oleks saanud rohkem rahule jäädagi. Igalpool need jäätisekohvikud, reaalselt iga nurga peal. Me lihtsalt vägaväga armastasime neid! Ja sõime jäätist peaaegu et igal õhtul ja nii ka Roomas! :)

Allar õnnelik jäätiseomanik!

Järgmisel hommikul, ehk 2. juulil ja teisipäeval läksime hommikust sööma. Kuna tegemist oli apartmendiga, kus me ööbisime, siis seal all ju mingit niiöelda breakfast table'it ei olnud ja pidime minema üle tee kohvikusse ja sõime seal. Hommikusöögiks on ju tavaline sellistes maades kohvi ja saiake ja Itaalias tihti oligi nii naljakas see, et meil ei olnud kunagi kõht tühi, kuigi sõime aind ühe saiakese ja jõime ühe kohvi hommikul. Ja muidugi eriti lahe oli selle kohviku juures see, et lisaks sellele, et me sõime tänaval istudes nunnude laudade taga, oli tänavale pargitud selline suurepärane punane ferrari, mis kuulus kohvikupidajale ja kohvikupidaja oli selline rõõmus armas mees, kes serveeris meile kohvi ja saiakest. Lihtne värk ja ei mingit peenutsemist, kuigi endal tänavapeal ferrari ilutsemas :)

Kohvikupidaja ferrariga poseerimas

Pärast megasupermaitsvat hommikusööki võtsime maru rahulikult ja nautisime ilma ja mõtlesime, et kuidas näha maksimumi Rooma imepärasest linnast. Õnneks mingi ütleme paari meetri kaugusel oli turismipunkt, kust saime osta hop-on-hop-off bus touri piletid, mis tasusid ennast niii hästi ära, et ise ka imestan vahest, et sellised asjad välja on mõeldud. No ja need ongi täpselt selliste jaoks nagu meie, kellel ei olnud eriti aega Roomas aega veeta.

Hop-on-hop-off  bus tour

Piazza dei Cinquecento

Piazza del Quirinale

Santa Maria del Angeli

Esimene niiöelda siis destination oli bussituuril Termini, ehk siis ka koht, mis oli juba tuttav, kuna tulime bussipealt maha just Terminis. Seal nägime siis Piazza dei Cinquencentot, läksime mööda Piazza della Repubblica ja mööda Via Nazionalet, ehk ühte põhitänavatest. Me oleks võinud seal muidugi ka kohe maha minna, et näha Palazzo Massimo alle Termet, Seat of the National Roman Museumi, the Baths of Diocletian, Church of Santa Maria degli Angeli, Church of San Vitale, Palazzo delle Esposizioni ja Piazza del Quirinalet, aga me ei läinud vaid sõitsime edasi. Nägime neid kohti ikka ja oli väga põnev algus!

Järgmisena siis Colosseumi ümbrus ja päeval oli see hoopistükis teistsugune. Nägime siis Flaviuse Amfiteatrit ehk tuntud kui Colosseumi, kuna on kolossaalselt 35 meetri kõrgune ja seisab Nero kuju lähedal.  Colosseumi lähedal olid veel kohad nagu Trajan's Column&Markets, Augustuse Foorum, Rooma Foorum, mis oli muidugi freaking äge! Basilica of Saints Cosmos and Damian ja Basilica of Maxentius or Constantine, Domus Aurea, Arch of Constantine, Frangipane Tower ka.

Roman Forum

Colosseum

Siis sõitsime mööda Circus Maximust, kus vanasti peeti olümpiamänge.

Circus Maximus aka Circo Massimo

 Ja see oli väga võimas küll. Edasi liikusime Bocca della Veritani lähedale, kus oli ilus Santa Maria in Cosmedin kirik, kust võis leida iidse maski (Bocca della Verita, ehk Mouth of Truth) ja meie seda vaatamas ei käinud aga legendide järgi see võis hammustada ära iga valetaja käe. Fortuna Virilisi tempel oli seal lähedal ning Marcelluse teater, samuti San Nicola in Carcere  kirik taaskord.

Marcello teater, mis nägi välja nagu väike colosseum!

 Edasi tiirutas bussike meid Piazza Veneziale, mis on üks niiöelda külastatavamaid piazzasid Roomas üldse ja ta oli muidugi et super ilus!

Piazza Venezia

Põhimõtteliselt olime jõudnud linna südamesse, kus siis võiski näha seda piazzat, palazzo Veneziat ja lähedal oli ka palazzo delle Assicurazioni. Santa Maria dell' Ara Coeli kirik. Seal lähedal oli muidugi neid palazzosid ja piazzasid ja churche veel väga palju ja ilusaid, aga meie eesmärk oli jõuda järgmisesse sihtpunkti, kus tahtsime ka maha minna ja ringi käia ja selleks oli San Pietro, ehk läksime mööda Conciliazione tänavat Saint Peter's Basilica juurde, ehk jõudsime omadega Vatikani Peetri kiriku juurde. Selle ehitise taga olid suurkujud nagu Bramante, Rafael, Michelangelo, Maderno jateised arhitektid. See on üks suurimaid basiilikaid maailmas (22 000 m2, 194 meetrit pikk ja 132 meetrit kõrge). Tahtsime väga sinna ka sisse kiigata, aga nagu pildil vb näha, siis olid järejorrad sealt sammaste alt kuni enamvähem linnapiirini ja me ei vitsinud tervet päeva raisata seal passimise peale :) Aga seal oli ikka täiega ilus küll ja naljakas, et see oli omaette linn. Võimas.

Käisime seal siiski ringi ja ühes suveniiripoes ka kus oli niiiiii naljakas, et anna abi. Pm inimesed olid lolliks minemas, et osta paavsti kujuga asjakesi. Me ei ostnud midagi, pigem vaatasime naljapilguga ringi, et kesse loll jälle ostis 300 euroga paavsti plastmassist ripatsi :D haha. Was fun. Siis aga hüppasime jälle hop on hop offi peale ja teekond võis jätkuda. Tundsime tegelt täiega, et vajame sööki ka vahelduseks, aga selega oli veel pisut aega. Järgmine destination oli meil Trevi Fountain ja see oli üks vingemaid asju Roomas minu jaoks. See oli tõsiselt tõsiselt ilus koht ja muidugi oli seal palju turiste ka, aga tegime ikka selle ära, mida seal traditsioonidekohaselt tehakse, ehk legend ütleb, et kui ma soovin Rooma tagasi tulla, pean viskama mündi üle õla sinna purskkaevu. So we did it :) Seal sai meil muidugi ka toredasti aku tühjaks digikal ja telefonil hakkas ka saama, aga meie olime juba kuumarabandust saamas ning tahtsime jubedalt süüa.

Seega õnneks leidsime läbi raskuste ühe koha kus süüa. Tegelt enne veel külastasime Spanish Stairse ja leidsime need kuskilt ka lõpuks üles, päris kaua otsisime ka muidugi ja kõht oli tühi ja kuum, aga mega mõnus! Igastahes sõime siis muidugi pasta bologneset, mida ma oskan ausalt ise ka teha, aga ilmselt mitte kunagi nii hästi kui seal tehti :) Super! Aga Hispaania trepid olid ka väga vinged. Kõndisime neist üles ka ja kuna oli keskpäev, siis oli päris raske:D Igastahes otsustasime pärast söömist korraks koju minna ja natuke puhata ja siis jälle õhtul välja minna. Nii me ka tegime. Tegime end ilusaks ja mõtlesime, et mis siis veel plaani võiks panna ja tegime teise tiiru ka bussikesega (bussitiir kestab 2 tundi aga see ei tundu absoluutselt nii pikk olevat). Õhtul me ikka lollitasime rohelt ja salaja ostsime kaks itaalia õlut ka teepeale kaasa :D Põnev oli küll ja kui lõpuks siis terminis teiselt tiirult maha läksime, jalutasime niiöelda colosseumi poole.

Õhtune tiir Roomas

Päikeseloojang

Lolllitasime ka

Ja kui ühel hetkel siis jalutasime ja oli taas selline tunne, et oleks mõned sajandid tagasi läinud ajas, otsustasime, et tahaks süüa, aga tahaks kuskil vinges kohas süüa, aga nagu eriti kaugele kuskile ka ei viitsi minna. Niisis jalutasime ja rohkem ei mõelnud ja ükshetk vaatasime, et ohhoo metroo peatus, et äkki läheme siis metrooga kuskile. Tõenäoliselt sama süsteem, mis mujal maailmas, aga kuna me kuskile sõita ei osanud, siis kõndisime edasi.. ja mis edasi tuli.. täielik müstika. Ise ka olime suht mingi wow hetkedes, sest sattusime kuskile full kõrvaltänavasse, kus olid kohvikud, restoranid, baarid ja need olid inimesi täis ja see oli nagu mingi päris Itaalia.. Niiii niiiii ägeee! Ja ühel hetkel jõudsime kuskile Piazzale, kuhu siis järjest hakkas inimesi juurde ja juurde tulema. Meie ootasime, et saaks ühte eriti mõnusasse söögikohta sööma minna ja meil polnud õrna aimu ka, mis hinnad meid seal ees ootavad. Ja siis ootasime ja ootasime, see mees kes lubas meile lauda oli nii mega mega närvis, sest et keegi üldse ei läinud ära ja ta oli meile lubanud et me saame 10 minuti pärast.. noojah:D Igaljuhul lõpuks saime, koha vaatega piazzale ja olime õnnelikud. Tellisime kohe veini, mis oli NIIIIIIIIII Freaking hea.. ja siis saime igasugu snäkke kõrvale tasuta muidugi. Siis mina tellisin lasanje ja allar tellis reaalselt PARTI. Muidugi, mitte keegi mitte kunagi ei kujuta ilmselt ette kui haigelt hea see part oli, aga mul siiamaani käivad mingid imelikud külmavärinad üle. Itaalias tõesti võib toiduorgasmi saada. See oli MEGA! Prrrrrr, no ja me siis istusime ja istusime ja naeratasime nagu lolllakad seal. Kõik oli lihtsalt kuidagi eriti kaiff. Pärast läksime kõrvalolevasse toredasse poodi, kust saime mingid eriti megahead õlled ja istusime piazzale teiste sekka. Ainuke keel, mida ma kuulsin oli itaalia keel. See tähendas, et me olime kuskil local people kandis ja ühel hetkel avastasimegi enda kõrvalt sõpsid itaaliamaalt, kelle käest siis uurisime, et kus me sattunud oleme

Tuli välja, et see piazza, mis taamal paistab, oligi nende niiöelda Rüütli tänav, ehk et kõikide kogunemiskoht. Kui me uurisime, et kas kuskil mingit laivmuusika kohta või mingit nö baar-klubi ei ole, ei osanud nad nagu midagi öelda. Ütlesid, et seni kuni ilmad soojad, on sellised kohad nagu populaarsemad. Aga seal oli tõesti päris vinge, kahjuks me rohkem sõpru ei leidnud, aga väike uneke hakkas ka tulema vaikselt ja siis jalutasimegi taaskord kodupoole ja ei jäänud ka see viienda õhtu jäätis tulemata :)

Muusi ja tema gelato :)

Ja no pole midagi paremat kui õhtune gelato. Igaljuhul oli meil väga väga tore õhtu ja olime isegi veidi kurvad ka, sest järgmisel päeval pidi ju asjad kokku pakkima ja Roomast leebetskat tõmbama. Vahepeal olime jõudnud osta endale ka ilusad Itaalia lipuga mütsid, mis olid minu arust üliefektsed ja ilusad. Aga niiniinii, jõudiski kätte meie viimane päev Roomas, ehk siis 3.juuli ja kolmapäev. Ärkasime ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõnus päikesepaiste tungis aknast sisse. Pakkisime asju ja üritasime asjad ikka ära mahutada. Tegime veel oma superarmsast apartmendist pilti ka.

Meie koduke Roomas

Siis läksime hommikust sööma ja mina kui suurlinna tüdruk nagu üldse ei tahtnud veel Roomast ära minna. Ma tean, et lähen sinna kindlasti tagasi, sest nii palju jäi ju vaatamata ja avastamata ja tegemata. Enne veel, kui järgmise lennu ootusärevus sisse jõudis tulla, jõudsime käia ära oma local katedraalis, kuhu mind sisse ei lastud, sest mul olid paljad sääred. Aga no hallo, nii freaking palav oli ju! Kaugelt ikka nägin ja oli küll ilooos. Siis jõudsime veel minna ühele marketile, kust ma leidsin endale kleidi. Ja siis veel üks mingi nö väike turg, kus olid ka odavad asjad. Siis jalutasime bussipeatusesse ehk Terminisse ja Allar eksis ära otsides meie bussipeatust ja mina juba arvasin, et nüüd ta pandigi kuskile kottti ja viidi ära mu juurest ja olin juba üli paanikas. Ühesõnaga nii pikal reisil peab ikka veits tülitsema ka, aga pigem oli see nagu paaniline hirm, mis mu emotsioonid laiali puiskas. Eniveis, kõik sai ju lõpuks ikkagi korda ja leidsime kõik ilusasti üles ja aega jäi veel ülegi. Bussikesega sõitsime siis tagasi lennujaama, mis on tõenäoliselt minu lennujaamade hetkeseisutabelis viimasel kohal, kuna seal oli lihtsalt nii halbbb söök, mida me ostsime. Mingi 10 aastat seisnud friikartulid tõenäoliselt. Ja siis kui me ütlesime, et kuule, miks teil need nii kaua seisnud on, et proovige, siis ütles, et okei aga me anname uue :D  Hallo, ma ei taha uut 10 aastat seisnud friikate pakki. Ja seal oli nii vähe ruumi ja räpane, aga noo Ryanairi jaoks ideaalne lennujaam. Igalepoole sai jalgsi. Haha.. okei okei, igastahes algas jälle mu lemmik part of trip, ehk see, kui lähed check innist läbi ja ryanairi tädi su piletile allkirja kirjutab või selle värgi ära rebib ja siis lähed välja ootama kuna saab minna lennukipeale. Ja kui lennukipeale minek hakkab, siis minul tõuseb pulss lakke mingi 120 peale ja ma saan jälle kõigist ette ja vaadata, mis hea koha ma seekord saan. Tavaliselt lähenalati paremale poole ja akna äärde, see nagu main spot. Nii juhtus ka seekord ja pidimegi ütlema ciao ciaoooo ROOMA! :)

Ja jõuan nüüd selle osa juurde, mida me kallaga poleks KUNAGI ette arvanud ega unistadagi osanud. Selle osa planeerimine läks ka kuidagi väga põnevalt, ehk et mina otsustasin kirjutada oma toredale itaalia sõbrale Bepile, kes oli minuga Hispaanias Madriidis ja me tegime sama tööd ja ma isegi ei mäletanud eriti temast midagi peale selle, et ta oli tore ja elas ägedas korteris Madriidis :D But still, ma otsustasin, et kirjutan talle huvi pärast, et mida ta soovitab. Tema kutsus külla. Meie mõtlesime, et aga tavai, me siis lähmegi, et lähme lõunasse. Ja seal me siis sellel kolmapäeva pärastlõunal olimegi, lendamas Bari poole. Uskumatu tundub see siiamaani.

Jõudsime siis Bari lennujaama ja lootsime viimse hetkeni, et kõik ikka klapib ja keegi meid alt ei veaks.  Üleüldse ma õppisin, et itaallased peavad oma sõna nagu alati. Väga äge! Bepi tuligi meile oma maailma kõige nunnuma ja tillukesema autokesega järgi, autoks siis Fiat Punto (tänu Bepile tahaks isegi seda autot:D) ja üritasime sinna oma asjadega sisse mahtuda. Kohe alguses sai ülipalju nalja ja noo see oli nii tore kohe alguses kuidas mega klapp tekkis :) Ohohoo ja siis sõitsime Itaalias esimest korda maanteel, kus äärtes olid oliivipuud ja need lõhnasid nii freaking hästi. Ja aknad olid lahti ja me kihutasime ja raadiost tuli mingi mõnus itaalia muusika ja ma mõtlesin, et kuhu ma ennast söönud olen? ÜLIKAIFF. Aga see oli alles algus. Tegelt oli meil megapalju kartusi, et meibi juhtub nii, et me peame ikka mega palju ise ringi chillima ja vaatama ja ega me eriti seda teha ei oska tõenäoliselt jne. Aga see praegu selleks. Jõudsime Bitontosse, mis oli väike armas linnake Bari lähedal, kus siis elas Bepi oma perega. Jõudsime koju ja nägime esmakordselt kõige normaalsemat parkimist, mis oli umbes nii millimeetrise täpsusega postide vahelt garaaži. Ma ei suutnud vaadata tegelt eriti. Jõuame siis garaaži. Esimene mõte - kas kõigil on siin garaaž? Siis kõnnime nagu esikusse või nagu esimesele korrusele, kus ei ole peale peegli ja nipsasjakeste midagi, ongi nagu esik, kust läheb trepp üles. Nii ja jõuame siis teisele korrusele, kus tulevad vastu Bepi ema, isa ja õde, kellele kõigile meid tutvustatakse ja meie oleme lihtsalt täiesti liigutatud kui armsad ja abivalmid nad on. Ja siis Bepi näitab meile teist korrust, kus nende pere siis elab ja minul juba ammmu ammu ilma karp lahti vajunud. See oli lihtsalt what a f*ck kui ilus. No reaalselt.. ja kui ilus naine tegelikult Bepi ema oli. Ja kui ilusad nende toad olid. Nii õel kui vennal omaette vannituba ja omaette mega ilus suur tuba ja rääkimata siis muudest tubadest. Edasi juhatati meid siis kohta, kus meile öömaja lubati ja tollel hetkel ma nagu väga ei teadnud enam mida öelda, sest läksime siis kolmandale korrusele ja mida me näeme, ühe korruse peal reaalselt nagu terve suur tuba koos omaette köögi, vannitoa ja mis kõige hullem - TERRASSIGA! Kammis kammis kammis ära. Niiii kaiffff! okei, kui me saime nagu esimesest shokist üle, siis üritasime kiirelt pesus käia ja riided vahetada, ning järgmisel hetkel olimegi juba ümbruskonda koos Bepiga avastamas.

Nendel päevadel sain aru, kes Bepi tegelikult on ja olen lihtsalt vääga õnnelik, et selline üliarmas sõber meid alati on Itaalias ootamas. Ta on tõesti üks heasüdamlikumaid ja oma vanuse ja ümbruskonna inimesi arvestades, siis suurte väljavaadetega ja sihikindel vend. Igaljuhul ta näitas meile kuulsat Bitonto Katedrali, mis oli vägaa ilus :)

Bitonto Katedraal

Ja siis me kõndisime äärmiselt kiirelt ja palju ringi igasugustes kahtlastes kohtades, ehk mingid üliväiksed tänavad läksid igaltpoolt läbi ja see oli niiiiiii päris kogemus, ehk siis nagu nii päris Itaalia, kus me tollel hetkel viibisime. See oli nagu omamoodi peitusemäng. Ja igalpool olid naeratavad inimesed. See pani meid ennast ka naeratama. Bepil oli kinnisidee et me peame lihtsalt foccaciat maitsma, et see on Itaaliast pärit ja ülimalt ülimalt hea asi. Ausaltöeldes ma isegi kordagi ei kahelnud, sest Itaaliast ma tõenäoliselt halba sööki ei leiaks kunagi :D Bepi läks siis oma lemmik Focaccia poodi ja otsis meile ka seda ja noo see oli lihtsalt super maitsev! Natuke nagu pitsa, aga samas nagu mitte.. üli delicious.Välja näeb ta umbes selline:

Focaccia tomato

Edasi me aina jalutasime ja märkasime nii palju huvitavaid asju, nt seda kuidas inimesed lambist jäävad autode juurde seisma, et rääkida ära eilsed uudised ja kellelgi ei ole kiire, ehk keegi ei tuututa ega närvitse, vaid nad saavad aru. Rääkida on ju vaja ja no mis sa ikka hakkad segama. Mulle see lihtsalt niiiii meeldis! Ja siis Bepi rääkis veel igasugu asju sellest linnast ja milliseks see linn ideaalis võiks kujuneda jne.. Põnev oli! Mõtlesime et käime kiirelt kodus ja lähme veel kuskile, õigemini Bepi mõtles ja meie läksime vooluga kaasa. Kodus me midagi väga süüa ei jõudnud, Allar proovis tigusid ja see nägi ülinaljakas välja, tõsiselt. Mina naersin ja ei julgenud neid väga maitsta aga meil sai ülipalju nalja!

Õhtusöök

Võtsime peale Bepi girlfriendi Dominga, kes oli üliüliüliarmas tüdruk ja läksime Molfettale (hea, et ma üles kirjutasin.. praegu poleks never mäletanud, kuna sõitsime nelja päeva jooksul läbi 9 mereäärset linnakest). Molfetta on päevavalguses just niii ilus nagu siin pildil:

Aga õhtuvalguses ehk veelgi ilusam.. müstilisem kindlasti. No minu jaoks juba see, et ma kuulsin mere mühisemist, oli üks põhjus, miks me üldse Itaaliasse läksime... et saada mere juurde, et tunda seda vahemere briiisi :) Niii mõnus!  Meie siis jõudsime sinna õhtuks ja asustasime ennast kuskil eriti eriti kaiffis baar-restoranis, kus töötas Bepi sõber ja kes tõi meile ülihead mojiitod! Ja see vaade.. mis sealt lahtisest baarist avanes, oli lihtsalt väga ilus!

Molfetta ja Mojiitod

Superilus linn!

Bepi ütles, et selles linnas on eriti head jäätised ja et me peame neid proovima. No me siis proovisimegi ja ütleme nii, et minu arust olid liiga magusad, aga Allarile muidugi meeldisid sellevõrra rohkem :)

Õhtu hakkas lõppema ja me olime kallaga nii õnnelikud, et seda ei suuda keegi ära seletada kui õnnelik saab üks inimene olla kui ta õhtul kuskil Lõuna-Itaalia pärapõrgu väikses linnas silmad sulgeb ja saab aru, et juhuseid ei eksisteeri ja just nii peabki sellel hetkel kõik olema. Olime väga ärevil järgmiste toredate päevade pärast :)

4. juuli 2013 ja neljapäev, kuigi ega erilist vahet ei olnud, mis päev oli, sest kõik päevad olid nii ilusad :) Otsustasime minna kahekesi Barile trippima, mis on siis nö selle piirkonna ehk Puglia peamine suurem linn, kus asub isegi et ülikool ja lennujaam jne. Bepi juhatas meid rongijaama, mis li umbes paari meetri kaugusel ta kodust ja andis meile igasugu juhised kaasa :) Meie siis vurasime rongiga Barile, mere äärde. Täiega lootsime, et saame ujuma ja päevitama, aga kuna ilm tundus üsna nõmedalt pilves olevat, siis otsustasime niisama vaatamisväärsustega tutvuda. Kõigepealt me muidu leidsime ülikooli: 

Ja siis nagu ikka kohane - POED ja mis veel eriti oluline  - Kiko poe leidsin! Ma olin ikka super happy, sest ma ju mujal kuskile poodidesse ei olnudki jõudnud ja siis ostsin sealt endale mõned nunnud asjad ja olen ikka veel kurb et KIKOt Eestis ei ole, sest ma ikka väga igatsen seda poodi aeg-ajalt.

Ja olles läbi käinud nii mõnedki poed, sealhulgas Disney poe kus allar sai Raudmehe maski ette panna ja mina sain newborn Isabelile megaarmsad sussikesed, jõudsime niiöelda sellisele tänavale, kus olid baarid ja kohad, kus sai chillida. Kuna suht väsitav oli see shopping, siis otsustasimegi ühte neist minna ja tellida kohvi ja veini ja ehk midagi veel. Nii mõnus oli mitte mõelda millegi peale. Ja eriti äge oli see, et me lõpuks küsisime siis baaritädidelt kus asub mingi vaatamisväärsus nt Bari Katedraal ja keegi ei teadnud, kuigi lõpuks kui me megakaua olime ekselnud ja eksinud mööda linna, avastasime, et see katedraal oli ikka väga lähedal sellele baarile. Well done.

Pärast lebotamist mängisime palmidega turiste ja kõndisime mere äärde, kus oli tegelt aind kalalõhn ja mitte keegi ei päevitanud ja tuul oli ka, ei kutsunud eriti :P Läksime hoopis old towni külastama ja leidsime ühe mega mega ilusa ja ilmselt ka kõige olulisema kirik-katedraali, kuhu ka sisse läksime ja oma patte üritasime andeks paluda.

Olles nii mõnedki tunnid chillinud vanalinnas, me enam ei viitsinud ja läksime tagasi sinna, kuhu jalad viisid. Ühelhetkel siis mõtlesime, et võtaks ühe õlle ja mida me näeme, Eesti Aukonsul asub Baril ja Eesti lipp lehvib kogu oma hiilguses keset tänavat. Uskumatu :) Eesti ei jäta meid vist kuskil maha ja see on ainult tore. Baril tegime veel igasugu tiire ja jalutasime ringi ning mingihetk hakkasime tagasi rongijaama oma samme sättima.

Eesti Aukonsul Baril

Olles tagasi ja natuke puhanud, arvas Bepi, et nüüd on õige aeg viia meid tema sõpradega kokku. Enne veel võtsime kuskil local baaris õlled ja sõitsime kuskile järgmisesse väiksesse linna, kus saime tuttavaks tema mitmete sõpradega. Selle üliarmsa linna nimi oli Santo Spirito ja mulle nii hullult meeldis selle kõla - Santo Spirito. Tahtsime vägaväga süüa, seega läksime sellisesse kohta, kust sai pitsat ja koha nimeks Pizzeria da Donato. Koha nime kirjutasin üles sellepärast et ma kavatsen sinna veel kunagi tagasi minna. See mis seal tehti oli lihtsalt niiiiii imetlusväärne. Minu arust. Esiteks see, et nad tegid seal meie silme all pitsataigna, siis panid sinna igasugu vahvaid asju peale.. ja siis pistsid mingi kühvliga ahju, ... nagu.. elava tulega AHJU?? Silmad olid suured.. Veel suuremad siis kui nad selle nii  oskuslikult sealt välja võtsid ja see nägi välja nagu maailma kõige parem pitsa :) Õigemini kolm - igaleühele üks.

Pitsad läksid otse elava tulega ahju.

Õnnelik pitsaomanik 

Edasi ei jõudnud ma ära oodata kuna me pitsat ja õlut saame nautima hakata. Aga minu üllatus oli hoopis see, et kuhu me seda nautma läksime. Kuskilt hüppasime mingi müüri peale, kust veel mingi müüri peale edasi, kust veel edasi ja olime Bepi sõprade juures. Meri oli pöörasem kui eile ja see oli ülikaiff tunne lihtsalt, kuidas lained laksusid vastu kive ja meie sõime pitsat. Ja rääkisime juttu ja kuulasime itaalia keelt.. ja natuke saime rääkida ühe Bepi Ameerika sõbra Mattiga, kes oli ülimalt tore ja kes oli tulnud itaaliasse väikestele lastele inglise keelt õpetama.. nunnu!  Igaljuhul oli järjekordselt megavinge õhtu ja pitsa maitses nagu itaaliale kohane, ehk ÜLIhästi, no ÜLIVÕRDES hästi ikka! Ja meil oli niiiiiiiiiiiiiii hea olla :)

Santo Spiritos pitsat ja seltskonda nautimas.

Õhtu viis meid aga veelgi edasi sellisesse kohta nagu Sale in Zucca - Gambrinus. kus seina peal oli üks vingemaid asju, mida baaridesse võiks teha:
There is no passion without love. We love food. We love music. We love art. We love trend. We love technology. We love you. See nägi nii hea välja ja jäi kohe silma. Muidugi ei pääsenud me ka nendest kurikurikuulsatest shottidest, sest Matt ja Bepi ütlesid, et need on ikka maailma parimad... ja no kuidas me saame neid mitte maitsta? Aga ütleme ausalt, maitses nagu ürdiliköör ja päris hirmus oli :D

Hirmmmmmsad italian shotid

Aga taaskord oli vägavinge õhtu ja väga väsitav päev ja me vajusime lõpuks niimodi unne, et ise ka ei usu ega mäleta :)

5. juulil ehk reedel läksime neljakesi roadtrippima ja suund oli Monopolil. Sinna oli maad kuskil 60 kilomeetrit aga kuna me reaalselt kihutasime ja kuulasime ülikaiffi muusikat, siis see aeg lendas ja kohal me olimegi :) Parkisime kuskile eriti imelikku kohta ja tundus nagu et okei, mis siit siis tuleb..

Siis aga jalutasime mingist mäest alla ja mis vaade sealt avanes, see oli lihtsalt KREISI.. see oli natuke nagu liiga ilus ja natuke nagu paradiisirand.. ehk siis midagi täiesti uskumatut. Varemed millestki ühelpool randa ja ülimõnus beachbar teiselpool randa ja LIIVANE põhi ja ülisoe vesi ja päike ja kõik see kokku - minu jaoks täiuslik puhkus.

Alla avastas ühe krabipoisi ka veest ja jahtis teda hirmus kaua :)  Ja käis pildistas randa kuskilt kaktuste ja viinamarjade vahelt kui mina lihtsalt lamasin ja nii heaaa oli lihtsalt! Super fiiling. Tagasivaadates tulevad endiselt soojajudinad kui mõtlen sellele, mida seal tundsin. Mingihetk hakkas kell juba saama päris palju ja ausaltöeldes üldse ei saanud aru, sest seal nagu aeg täiesti peatus. Läksime beach bari ja jõime ülimalt head ja külma õlut.. ja mis oleks saanud parem olla, ma ausalt eitea!

Monopoli beach bar

Vurasime sealt siis mingilhetkel ka minema, väsinute ja õnnelikena. Kodus veidi aega puhkasime ja meid ootas ees veel Bepi ja tema teami jalkamäng. Saime tuttavaks veel ühe Domingaga, kes oli Bepi tüdruku best friend ja ülimalt armas tüdruk.. Esimene asi mis ta mulle ütles, oli et sa oled väga ilus ja et mul on ilusad silmad. Ta oli tõesti selline lahedalt avameelne ja äge tüdruk :) Läksime jalkamängu vaatama ja see oli muidugi et väga põnev, sest elasime Bepi-Messile kaasa (kusjuures Bepi näeb küll natuke Messi moodi välja). Hiljem sõitsime kuskile kohta kus sai süüa ja õlut ja siis mõtlesime, et kuhu võiks veel minna ja Bepi viis meid eriti vingesse kohta.. kuhu reaalselt turistid never ei satuks.

Jõudsime Bahia-Exclusive Beach Side'ile, mis oli päeval private beach või noh oli nö tasuta ja tasuline osa ja õhtul muutus klubiks ja seal tuli lihtsalt suurepärast muusikat, showbaarmenid tegid jookidega mega showd ja saime ülimaitsvaid mojiitosid taaskord nautida.

Meie nelja taga siin pildil on reaalselt MERI, mis lainetas ja lõi kokku ja kogu see meremühin ja see muusika ja need inimesed seal, I were in heaven.. Kõik täiega nautisid ja see oli pöörfi pleiss, poleks arvanud, et sinna veel kunagi tagasi läheme....

6. juuli ja laupäev ja kätte hakkas jõudma tõsiasi, et varsti pidime sellelt imeliselt maalt lahkuma hakkama ja see ei teinud meid kohe üldse õnnelikumaks. Õnneks aga see, mis meid ka laupäeval ees ootas, oli midagi täiesti uut ja uskumatut :)

Hommikul sõitsime Bepi pere suvilasse, mis asus Giovinazzos ja neil oli reaalselt selline villa, et meil jäi karp üsna lahti, sest see asus täpselt mere ääres, niiet aknast sa vaatad reaalselt merele, mis tähendas ka seda, et seal oli private beach kus me saime beežitada ja mõnuleda.

Bepi pere summerhouse

Private beachil

Siis vahepeal mõtlesime et läheks ütleks Domingale tsau ja sõitsime järgmisesse linna, ehk Santo Spiritosse, kus asus Dominga pere suvila. Itaalias ongi nii, et kui tuleb suvi, siis nad kolivad linnadest suvemajadesse, mis on siis põhimõtteliselt mere ääres ning kus on üldjuhul terrass või selline asi ja kus on suvel lihtsalt ülikaiff. Jõudsime siis sinna ja Dominga vanaema tegi meile praetud paprikat ja mingeid ülihäid asju veel... ja tutvusime seal veel ta tädi ja tädipojaga, keda Bepi täiega kiusas ja see kõik oli nagu üks suur idüll... Nii kaiff ja lebo oli olla.

Santo Spiritos Dominga suvemaja terrasil

Siis otsustasime natukeseks koju minna, ehk tagasi Bitontosse, sest meid ootas ÜLIMALT ÜLIMALT ÜLIMALT kõige maitsvam lõunasöök Itaalia moodi koos Bepi armsa pere seltsis, kus olid siis nii õde, ema kui ka isa ja ema oli niimodi kokanud, et suu jäi lahti ja ma ei suutnud mitte millelegi vastu panna, sest kõik oli nii super delicious. Kahju et ma sellest pilti ei teinud, sest et halleluuja kui palju häid asju seal oli. Proovisime ikka kõike. Nommnommm! Mõtlesime pärast veel sõita lebotama Givonazzosse. Päike küll enam ei võtnud ilmselt aga ilus oli seal endiselt, ikka VÄGA!

Ühel hetkel tuli Bepil mingi kreisi idee, et nüüd peame ennast kokku koguma ja hakkama liikuma lõuna poole. Kõigest 60 kilomeetrit lõuna poole, mööda Barist ja otse Polignano al Marele. Ma saan täiesti aru, miks Bepi meile seda näitas. Ta on ikka tark mees, sest nüüd ma tean enamvähem täpselt, kus ma oma pensionipõlve veedan. See oli midagi HULLU lihtsalt. Kreisilt ilus koht... nagu muinasjutt, kõikide postkaartide postkaart.

Polignano al Mare

Sellised vaated lihtsalt...ega me põhimõtteliselt väga ei suutnud midagi öelda, vaid lihtsalt suu lahti vaatasime ja vaatasime ja mõtlesime et kuhu me päriselt ka sattunud oleme..
Jalutasime ka nö linna sisse, ehk siis müüride vahele ekslema ja Bepi juhatas meid kuulsate treppideni, kuhu oli kirjutatud R. Tagore sõnad "La farfalla non conta gli anni ma gli istanti: per questo il suo breve tempo le basta. (R. Tagore)." Mis tähendab siis, et "The butterfly does not count the years, but the moments; that is why its brief existence is enough for it."



Selliste kohtade juures tuleb hetk, kus sa mõtled et asjad ei juhtu vaid filmis... täiesti ulme.

Uskumatud vaated

Need kitsad tänavad

Meie parim reisiseltskond!

Olles praktiliselt terve selle ülimalt romantilise vanalinna osa läbi käinud, otsustasime, et tahaks süüa nüüd natuke ja istusime kuskile eriti vingesse restorani, kus lasime oma itaalllastel meie eest kogu valiku ära teha. Tellisime nii mõnedki pitsad ja antipastad ja olime täiesti järjekordselt armunud sellesse sööki.. ja veini ja... maitea, ma arvan, et mulle meeldis juba mõte sellest, et ma olen kuskil väikses üliarmsas linnas ja oma kõige kallimaga  ja koos üliägedate itaalia sõpradega, söön pitsat ja joon veini... noo ma võikski nii terve elu elada :D

Õhtusöök.

Meie Allariga arvasime, et tänaseks oli küll juba äärmiselt ideaalne päev olnud aga tegelikult polnud see veel kaugeltki kõik. Bepil oli veel mingisugune salaplaan varuks. Sõitsime siis veel kuskil 40 kilomeetrit täiesti kreisisid teid pidi kuskile üles mäkke praktiliselt ja kuulasime ülikõvasti muusikat ja nii soe oli ja meil polnud õrna aimu kuhu me läheme kuni lõpuks jõudsime päkapikkude linna, ehk ülimalt mulle sobiv väike linnake, millel nimeks - Alberobello.

Alberobello nimi juba kõlab ägedalt, nagu oleks seal mingid müstilised olevused ja nunnud väiksed inimesed ja tõenäoliselt olidki. Kõik majad olid seal selliste katustega ja kõik olid täpselt ühte moodi.. nagu päkapikkude jaoks. Alberobello ongi kuulus nende katuste pärast ja sellepärast on ta 1996ndast aastast ka UNESCO kultuuripärandite seas. Amazing lihtsalt.. ja see kui hästi Bepi seal kõike teadis ja tundis ja... see oli awsome! Lõpuks sõitsime tagasi Bitontosse, ehk kuskil 85 kilomeetrit oli sõita ja uni oli juba täiesti peal sellest ülimalt ilusast päevast :)

Kätte jõudiski 7. juuli ja pühapäev ning praktiliselt ka meie viimane päev Bari hoodis. Aga Bepi tegi selle meile muidugi meeldejäävaks taaskord.. Niisiis, sõime hommikust nagu me kõik eelnevad hommikud olime teinud ja Bepi ema ütles et kui me Allariga abiellume, siis peame kindalsti Itaaliasse tagasi minema. Ma loodan, et võime ikka varem ka minna :P Hihi, aga tegelt see naine oli lihtsalt südamlikkus ise. Tegi meile taaskord võileivad kaasa ja meie alustasime sõitu Santo Spirito private beachile, kus praktiliselt veetsime terve päeva. Eelnevalt kirjutasin ühest peost, kuhu Bepi meid viis ja kus olid showbarmenid ja mega mõnus muusika.. Seal oli nüüd private beach ja kõik päevitasid aga muusika endiselt mängid ja mohjiitot sai endiselt tellida. Maksime mingi 10 eurot tooli eest ja saime tasulisele alale, mis tähendas, et seal olidki kõik toolidega ja päikesevarjudega ja mõnulesid... Ma tundsin taas, et ma olen kuskil paradiisis jälle. Elasime hetkes ja nautisime täiega. Kõik oli liiiiiga kaiff ja a m a z i n g!

Muidugi oli seal Bahia Exclusive Beachil taaskord see samune beach bar, kust me muidugi võtsime igasugu häid jooke nagu mojiitod, head õlled, Bepi soovitatud mite nii head õlled, mingid koksid veel ja ütleme nii et mingihetk võisime päris drunken olla, aga mitte niii hullult nüüd ka samas. Bepi muidugi oli, sest ta kadus meie juurest mingihetk ära oma refreede juurde.. nimelt selles rannas olid mõned kuulsad refereed ehk kohtunikud, keda ta tundis ja kellega ta rääkima läks, sest ta on ka ise üks neist... ja siis talle tehti välja ja väga keeruline oli teda sealt lõpuks minema saada :D Aga kuradi naljakas oli ka.

Päevake hakkas lõppema ja endiselt oli hea olla. Bepi muidugi unustas natuke ära Dominga sünnipäeva, õnneks mitte tema tüdruku oma vaid teise Dominga ehk sõbranna sünnipäeva, kuhu meie olime ka kutsutud ja kuhu meil oli plaan pärast randa minna. Kuna aga rannas venis meie pidu nagu veits pikale ehk oli arvata, et tõenäoliselt jääme hiljaks, siis bepi sai veidi kurjemate pilkude osaliseks, aga kuna meie olime kaasas, siis talle andestati ja ülitore õhtu oli. Kõik laulsid ja megapalju süüa oli ja Dominga sai kingituseks Londoni reisi oma boyfriendilt ja see oli super armas :)

Rõdu peal saime tuttavaks ühe tüdrukuga, kes oli olnud reaalselt vahetusüliõpilane Erasmusega TARTUS!!!!!!! Saate aru, kui väike on see maailm kui mingis täiesti uskumatult väikses linnas, kuskil kellegi sünnipäeva peol me kohtame inimest, kes on itaallane aga kes oskab öelda TERE, HEADAEGA, AITÄHH, Kuidas läheb, mis on su nimi, minu nimi on... Siiis mis te arvate, mis oli meie reageering? Tõesti, ma lihtsalt enamvähem kallistasin seda tüdukut. Ta rääkis et ta täiega igatseb Tartust ja tahaks tulla meile külla ja kõik see kõlas nii uskumatult ja vingelt. Sellel hetkel sain aru, et kõik asjad juhtuvad mingi põhjusega ja... no tõesti ma olin ülimalt vaimustunud.

Liikusime ka linna ja taaskord leidsime ennast kesklinna baarist, kus eelminekord need hirmsad shotid said võetud ja kust seekord allar kohvi ja mina siidrit võtsime.

Ütleme nii, et niiiiiiii niiiiiii kurb oli olla seal keskväljakul ja mõelda, et juba järgmine hommik me sõidame Barile, lendame Milano Bergamo lennujaama ja sealt edasi juba Riiga, et Riiast bussiga Tartusse sõita ja koju jõuda. Aga need 11 päeva olid olnud täis kõike seda, mida me kunagi poleks osanud ka oma kõige pöörastemas unenägudes näha.

Kirjutasin öösel veel Bepi emmele ja issile ja õele kirja, kuidas me neid nii väga täname ja et tuleme kindlasti tagasi :) Nagu laua pealt näha, oli Bepi ema ka seekord meile koduteele valmistanud kaasa väiksed saiad :)

Jõudiski kätte kojusõitmise päev, ehk 8 juuli ja esmaspäev. Äratus oli meil äärmiselt varajane, sest mingi 4-5 paiku läks meil lend ja selleks pidime natuke varem seal olema. Öösel kirjutasime veel Bepile kirja, pakkisime asjad nii ilusti kui suutsime ja proovisime uinuda.. ma väga ei suutnud, sest terve see seiklus käis silme eest läbi ja ma oleks tahtnud, et see oleks ainult jätkunud ja jätkunud ja jätkunud... Bepi oli ka kurb ja mina ja allar olime ka kurvad ja nii ta sõidutas meid Bari lennujaama... ja aknad olid endiselt lahti ja endiselt tuli sealt oliivipuude lõhna ja kui jõudsime lennujaama ja tuli hüvastijätmise aeg, siis minul tulid ikka pisarad silma kui me Bepile tema kingituse ja kirja üle andsime.. Niiiiiiii armsaks oli see kõik saanud. Aga lõpuks siis lehvitasime ja selle päeva esimene lend võis alata. Bergamo lennujaamas kohtasime täiesti juhuslikult veel meie endist paralleelklassivenda, kes oli Erasmusena olnud Itaalias ja õppinud seal ja kes seadis ka sammud kodu poole.. How small is that freaking word??? Uskumatu aga tõsi.. ja siis sõitsimegi koju ja kui me Itaalia pinnalt õhku tõusime, lubasin endale, et tulen siia veel tagasi.. Mitu korda. Kindlasti 

Riias. Väsinud aga õnnelikud. Oi kui õnnelikud. 

 

 

 

 

 

 

Ma olen lihtsalt äärmiselt tänulik, et mulle avanes selline võimalus elus, et ma sain koos oma kõige kallimaga minna Itaaliamaad avastama. See oli lihtsalt üks kõige vingemaid kogemusi minu niigi väga vinge elu jooksul ja ma ei unusta seda ilmselt kunagi. Nii palju sai näha, nii palju tunda, nii palju sai süüa maailma parimaid sööke, nii palju sai nautida ilusaid vaateid, nii palju toredaid inimesi sai kohatud, nii palju naeratusi, nii palju kallistusi ja musitamisi, vingeid õhtuid ja seiklusrikkaid päevi, imeilusaid vaatamisväärsusi, seda loodust ja neid imesid nauditud. Täiesti kreisi tegelikult, mis reisi meie olevik meile tekitas.. ja me olime sellele kõigele nii avatud ja kõik läks täiuslikult.. täiesti nii nagu pidigi minema. AITÄHHH mulle endale, minu kõige armsamale musile, kes oli parim kaardilugeja ja aitähh meie eludele! CIAO and see you soon Italy! ! !