We, we don't have to worry about nothing.

Ma tean, mis nüüd tuleb. Nüüd tuleb sügis. Ja minul palju mõtteid. Sügis on minu jaoks lihtsalt SEE periood, kus ma olen ise ka peast üks sügis. Sest liiga palju algab. On palju uusi asju, inimesi, tundeid, asjaolusid, suhteid. Võibolla see sügis tuleb teistmoodi, aga üldiselt on ikka nii, et kõik kordub. Ühte või teistpidi. Ma tean, et mul tekib see aeg, kus ma lihtsalt tulen ja kirjutan end tühjaks, sest ma enam ei suuda seda enda sees hoida seda emotsioonide tulva, mida mu süda ja mõistus on selle suve jooksul kogenud. Et kõik on võimalik. Et elu on lihtsalt niii ilus ja sinu kätes ja kõik on absoluutselt võimalik. Sa ei suuda seda uskuda, aga see on nii. Ma ei suuda siiamaani.

Aga kui ma nüüd seda räägin, siis mu sees on mingid vastuolulised tunded. Kõik on hästi ja elu on ilus ja tore ja hea ja inimesed on ju ka. Aga midagi siin tekitab vastuolulisust, kuradike mu vasakul õlal tahaks nagu öelda "Liisi, midagi on siin kahtlast".  Võibolla see, et minu jaoks stabiilsus ja neutraalsus on mõttetud nähtused. MIKS? Ma ei taha, et oleks. Kuidas ma lähen oma elukesega edasi, kui ma ei taha vahel stabiilsust ja rahulikku elu? Aga võibolla see ongi just minu jaoks õige?

Üldiselt on mul endal ka minuga väga raske ja ma teen selle vahepeal veel raskemaks ja üritan otsida vastuseid sealt kust nad kõige rohkem ennast peidavad ja ei taha välja tulla. Otsin veel ennast ja see on ainult hea. Vahel ajab hulluks. Siis tulen tagasi. Võibolla see on minu tee, et teha kõik hästi keeruliseks... ja et niisama olla on tühipaljas ajaraisk. 

Ma arvan et see kõik oli sissejuhatuseks sellele, et tuleb sügis ja minul on peas liiga palju mõtteid keerlemas, mis ei lähe ilma üleskirjutamiseta kuskile. Aga mulle meeldib sügis. Alati on meeldinud. Mulle meeldib, et ma siis ehk leian aega mõelda oma sisse ja endast välja. Ehk on suhteline mõiste. Ma tahan leida. Ma saan.

Ja siis ma lihtsalt ei saa üle ühest päris suurest tränaloost, mida ma kuulan hommikuti kui tööle lähen ja mulle niiiiiiii meeldib. Ja ma panin selle endale helinaks ka. Iga kord kui keegi helistab, siis ma lihtsalt ootan kuni ta jõuab selle hea kohani, kus ta ütleb et me ei pea millegi pärast muretsema. Võibolla just seda ongi mulle vaja. Vähem mõtlemist ja vähem muretsemist - olen selle poole teel.


Sügis tuleb :)