In the end, it's not going to matter how many breaths you took, but how many moments took your breath away!
Sellise mõttega ma täna alustan..
Ehk siis viimasel ajal ja üsna tihti külastab mind õnnelikkuse tunne. Lihtsalt on väga hea olla. Kõikidest eluvaldkondades on mingisugune rahulikkus ja siis valdab mind õnn. Täiesti suvaliselt hetkel tunnen kõhus liblikaid või naeratan, sest kõik on nii hea ja korras.
See on ju väga hea, mõtlete?
Muidugi on ja ma naudin seda ja kõiki neid hetki, aga ma olen ka mingis väikeses kartuses, et asjale tuleb järgi langus ja no inimesed tõesti on huvitavad loomad, sest nad mõtlevad asju üle. Keegi tegelt ei ole tõestanud lauset "igale tõusule järgneb langus ja langusele tõus", või on? Muidugi ei peaks ma üldse mõtlema, et midagi juhtub, aga äärmiselt imelik on nii õnnelik olla.. sest see on nii hea tunne.. aga miks hea on imelik?
Võib-olla sellepärast et samal ajal kui sina oled õnnelik on maailmas tuhatmiljon üliõnnetut inimest. Mõned inimesed on kohe su kõrval ja siis tekib mingisugune imelik süütunne, et kui nemad on vähem õnnelikud, siis on kuidagi väga ebaviisakas olla sinul särav ja õnnelik. That's how twisted we are.
Ma üldiselt püüan ja olen sellest üle, sest et õnnelik olla on hea ja äkki minu õnnelikkus teeb mõnikord ka mõne teise inimese rõõmsamaks! .. seega nagu eelmistest lõikudest järeldada võib, tuleb sellest üks väga positiivne postitus, sest minu elus on tõesti viimasel ajal kõik läinud nii nagu minema on pidanud.
Viimati kirjutasin taaskord miljon aastat tagasi, ehk siis kui mul veel puhkus oli, 17.juuli. Homme saab siis 2 kuud mittekirjutamist, seega parem nüüd kui mitte kunagi :D
Nende kahe kuu sisse mahub niii palju tegevusi ja inimesi ja kohtumisi ja pidusid, ja ma kardan et siit ei tule väga lühike postitus..
Minu viimased puhkuse päevad olid väga mõnusad. Kolmapäeval (18.juuli) sain oma musirullist Katuga kokku, vahepeal olin Kaarinaga Toomemäel ja õhtul tegime katu ja jormaga ülimaitsvaid tortillasid ja nad saatsid mu ilusti bussi peale. Mäletan, et kui peatusest koju kõndisin rääkisin terve aja allariga, sest no mega õudne oli lihtsalt. Laupäeval (21.juuli) oli mu väikese sõbranna Annu sünnipäev.
Järgmine nädal (23-29.juuli) oli tõeline töönädal, aga samas nii palju toimus jälle. Tööl olime muideks ainult kahekesi Erega - teistel oli kõigil veel puhkus siis.. ja no meil sai kahekesi ikka väga palju nalja seal. Teisipäeval (24.juuli) sain kokku oma kullakalli Ann-Getteriga, kellega rääkisime Hispaaniast ja kõigest millest kaua polnud rääkinud. Vahepeal helistasid mulle mu kursavennad ja kutsusid pirole, seega mingihetk läksime ka sinna ja hoolimata üsnagi nö võõrast seltskonnast oli päris tore õhtu :) Anniga kõndisime koju ja ta on ikka nii armas mul :)
Kolmapäeval läksin tööle rattaga ja nii ülejäänud nädala, ehk siis sõitsin kolme päeva peale kokku umbes 33 kilomeetrit. Palju olulisem oli muidugi see, et ma avastasin nende päevade jooksul, et peaks vaatama Batmani osad ära, seega alustasin kolmapäeval "Batman Begins"iga (2005), neljapäeval tööl olles vaatasin ära ülibueno teise osa "The Dark Knight" (2008) ning õhtul oli meil Katuga date-night, kus me enne käisime crepis söömas ning kiirustasime superfili vaatama - "Dark knight rises" (2012) ja noo minu arust ütleb kõik juba see, et rahvas plaksutas selle filmi lõpus. Mina muidugi plaksutasin JA nutsin, sest ma olin nii rängalt sisse elanud nendesse kolme osasse, et te kujuta ette ka, mida veel mina tundsin kui see kõik lõppes nii nagu ta lõppes. Super (minu lemmmmmikkkk sada protsenti) triloogia!!! Reede ja laupäev olid samuti väga toredad. Reedel (27.juuli) oli mu armsakalli Maria sünnipäev kuskil viljandimaal, tema uues maakodus, kuhu me sõitsime Liis'i ja Anitaga ja me ei saanud ikka vapsee aru mis toimub nende kaartidega, aga kohale me jõudsime ja vääga tore oli küll :)
Järgmine nädal (30.juuli - 5.august) jälle ainult töö töö töö.. samas peab ütlema, et üksi nädal ei ole olnud ainult pühendatud tööle. Ma kuidagi tunnen, et ma ei ole selline inimene kes suudab iga päev ainult tööle-koju-magama rutiini endale tekitada, oi ei, mul on ilmselgelt väga suur suhtlemisvajadus ja õnneks ka palju armsaid kalllleid, kes mind sealjuures aitavad :) Teisipäeval (31.juuli) oli väga märkimisväärne päev minu elus ehk siis oli mu esimene sõidutund hommikul 7.00-7.45 maaülikooli parklas! Ohjaa, was fun! Pärast tööd, õhtul, tuli Kaarina kallis mulle külla, lõikas ja värvis minu juuksekesi ja oli nii nii armas :) Kolmapäeval (1.august juba :O) tuli lõpuks ometi koju MINU MUSI! Ohh seda liblikatunnet.. niiiiiiiiiiiiii hea oli teda näha üle saja aasta ja musitada ja kallistada ja lihtsalt olla! :)
Reede - lõpuks reede ja vabadus ja ülim noorus tabas meid sellel õhtul kuidagi moodi. Läksime siis linna ja treppi, kus me pigem olime seal trepi ees kui sees, aga kurat, trepi rummikokside vastu ei saa keegi! timmi, eku, mäuka, allar, taavi, mina, pärast ka cällu, keegi tema sõber + jaapanlane, kelle kõigiga me siis liikusime püssirohtu, kus läks ikka päris tormiks sõnaotsesesmõttes ära - äike ja jutud. Ma ei teagi kui kaua seal olime, aga edasi läksid kõik kuskile ära, peale minu, allari ja vinge jaapanlase.. ja me leidsime mingi ÜLIrändom peo, kuskil raekojaplatsi juures, kust sai tasuta alkoholi ja tantsida, aga põhipoint ei olnud selles, vaid minu ja allari jaoks oli see midagi täiesti välismaist, ehk siis missasja nagu, ma kohtasin aind selliseid random pidusid hispaanias, kus kõik käivad aknast uksest sissevälja ja tantsivad omavahel ja kõik on locod. Minu jaoks üsna uudne kogemus Eestimaaal.. ja see oli hullumeelne!! Käisime veel fastersis, kus jaapanlane rääkis meile oma eluloo ja armulood ja kõik lood ja me saatsime ta koju.. vaarusime ise ka kuidagi :D Väga vinge õhtu indeeeed!
Laupäeval oli 4. august ja meie suure pere kõige noorim liige Eini sai 22! oi alguses oli mul küll ikka väga paha olla, aga lõpuks olime me ikkagi enamvähem viimased kes sealt ära läksid :D Mõnus elus pidu, meile meeldis ja süüa sai ka! Einile meeldis ilmselt meie ülinunnu minu disainitud kingitus ka, sest no need õhupallikesed olid ikka üliarmsad :)
Järgmine nädal (6-12 august) oli Tartus Tartuff, kuhu me esimesel õhtul üritasime ka jõuda, aga noo natttukene hiljaks jäime ilmselgelt, samas mõnus oli ikka õhtul jalutada seal. Järgnevad päevad olid üpriski rutiinsed - autokool, käisime jooksmas (kahel korral sel nädalal 7,5 km).. ahjaaa, jooksmisest siis niipalju, et see on minu uuus ja suur armmastus, sest ma tõesti naudin jooksmist ja kõike sellega kaasnevat. Ma poleks seda kunagi arvanud, ausalt ka. Kolmapäeval (8.august) käisime ka Trinsu ja Erki juures niisama rahulikult aega veetmas ja oli mõnus (ja hea vein). Järgmisel päeval tegi Anti mulle mega shoki ja viis mu linna sõitma (viies sõidutund), käed-jalad värisesid ja väga õudne oli :D
Nädalavahetus oli maaaaaaaaaailma kõige mõnusam. Reedel (10.august) võtsin vaba päeva, et varakult VÕSULE ehk PARADIISI sõita. Võtsime Triinu ja Erkikese peale ja saime Katu ja Jormaga kokku ja üheskoos sõitsimegi VÕSSU. Esimene õhtu käisime korra käsmus, et mõned huvitavad asjad korda ajada ja siis õhtuks jõudsime randa, mis oli üpriski (väga) tuuline.. aga hoolimata sellest oli meeeeeeeeega mõnus olla paradiisos. Õhtuks läksime ErkiTriinu suvilasse, woop. Järgmisel päeval (11.august) ootas meid VIRU FOLK, kuhu ma teadsin juba 3 kuud tagasi, et ma lähen.
Seega oli ülibuenos noches, et me ikka jõudsime sinna. ILM oli super, nautisime kontserte nii pealaval kui metsalaval kui ka pärast merelaval ja üleüldse oli vääga supper fiiling seal :) Kõige rohkem meeldis mulle muidugi Dagö ja Riho Sibul, sest ma polnud neid nii kaua kuulnud.. ja siis lõpus kui me kahekesi Allariga teki all seal pealava juures neid laule kuulasime, oli täpselt selline tunne et no võikski jääda siia.. ja ei oskagi elult rohkem tahta!!!
Järgmine nädal (13-19.august) oli taaskord täis tööpäevi ja neid oli nagu ikka viis. Mõned päevad olid kergemad ja mõned raskemad. Näiteks üks mega suuuuur tüli oli meil.. umbes nagu seebikates, selline draama, et te ei kujuta ette ka.. Aga oh kui hea on vahest ennast välja elada ja täiega tülitseda :D Kolmapäeval (15.august) sain oma kalliarmsa Ann'iga taaskord kokku, kellega sai veel mõndadest Madriidi asjadest räägitud ja niisama ringi jalutatud :) Neljapäev (16.august) oli minu jaoks super, sest käisin massööri juures, kes ei olnud lihtsalt massöör, vaid andis midagi palju palju enamat.. just seda mul oligi vaja, et elu hakkaks paremini veerema ja ma ennast õnnelikumalt tunneksin. Reedel (17.august) tuli mu kullakallis Tiina-Maarja Tartusse ja me tahtsime PIDU. Seda me ka saime otseloomulikult. Kalevipojas Jorma, Katu, vahepeal Eini, Joss.. ja siis Allar, mina, Tiina-Maarja. Mõnus mõnus.. SUVI ja kõik jutud. Pärast veel oma teises kodus Trepp ja mõnes kohas veel. Mõtlesime ka klubisse minna, aga küllap vist õnneks ei jõudnud sinna :D
Ees ootaski mõnus pikk nädalavahetus, sest ka esmaspäev (20.august, palju õnne Eestile) oli vaba. Sellel päeval külastasin oma kalleid kolleege olympicu päevilt keda ma polnud reaalselt näinud alates jaanuarist. Istusime Kristeli juures ja jõime Marko tehtud koduveini, mängisime Jääaja mängu ja rääkisime kõigest. Kvaliteetaeg ja toredad inimesed :))
Järgmisel päeval (21.august) oli mind muidugi ootamas bussisõit Tallinnasse, üpriski tähtsale vestlusele, millest küll pärast asja ei saanud, aga mõnus kogemus ikkagi see vestlus kui selline. Tallinnas sain kokku ka neiu Sikiga, kellega me chillisime igalpool poodides ja lõime aega surnuks, sest siki õde oli kuskil võtetel ja me ootasime teda kella poole 11ni õhtul, et siis hakata koju sõitma. Vahepeal nägin veel ka Monikat, kellega rääkisime natuke juttu teemal tulevik.. ja meel sai kohe rõõmsamaks ja elu läks kuidagi veel säravamaks. Ühesõnaga õigel ajal õiged inimesed on minuni jõudnud ja selliseid võimalusi ei saa käest lasta. Niisiis me särasime Sikiga Tallinna linnapeal - üli ilus ilm oli ka ja hea oli olla!
Kolmapäeval (22.august) läksin tagasi tööle ja muidugi olen ma selline kannatamatu inimene, et kui kaua aega (see teeb siis 4 päeva) oma sõpru ei näe siis peab ju välja minema :D Seekord nautisime elu ja noorust Kapriisis, kus oli nii mõnelgi korral meil Katuga väga piinlik, aga sellegipoolest oli tore olla.. ja vähemalt kelner sai palju tippi meie käest (deem).
Sellel nädalal veel märkimisväärsed üritused või tegevused toimusid just täpselt 25.augustil ehk laupäeval, kui oli mu kallllliarmsa Ere sünnipäev, õigemini juubel. Aga kõigepealt sõitsime hommikul hoopiski Allari suguvõsa kokkutulekule kuskile Pärnumaale, Soomaa kanti. Ma pole kunagi ühelgi suguvõsa kokkutulekul käinud, mistõttu see oli minu jaoks täiesti uus kogemus ja ma ei pidanud pettuma. Samas.. see on ju lausa loogiline, et niivõrd heal (maailma parimal) inimesel on niiivõrd toredad ja head sugulased.
Tuli ka selline tore mäng nagu orienteerumine, kus siis meid jaotati võõrastesse seltskondadesse ja õnneks ma sain ühte gruppi Allari onutütre Madliga. Teised olid meile tundmatud, aga jah... Küsimusi oli 5 ja kõik oli peidetud eri kohtadesse.. Väga lõbus oli kleidikese ja valgete kingadega läbi muda panna, :D AGA ME VÕITSIME! uskumatu, aga tõsi, ma tean :D Veits uhke tunne oli küll kuskil kellegi teise suguvõsa kokkutulekul mäng kinni panna, aga vähemalt auhinnaks oli maasika shampus ja see maitses hästi :) Was fun! Edasi sõitsime Allariga Tartusse, kus kähku tegime kohvi ja vurasime LIISU MUSIGA kokku saama, keda ei olnud näinud umbes nii SAJAND?? Issand kui hea oli näha teda ja me kõik saame/saime aru et suvi ikka polnud see, mis ta oleks olnud Liisuga. Sellegipoolest ma tean ja loodan et tal läheb kõik ülibuenolt seal ja varsti läheme külla. Siiis kui teised tulid millalgi, pidime meie jälle edasi põrutama, sest Ere sünnipäev ootas ees, meid üldse kuskil peipsi-kandis v maitea kus, aga väga naljaks oli küll juba :D Lõpuks siis jõudsime ja Ere õhtujuht tuli meile vastu, ütles et meil nüüd karistus ees ootamas, kuna me olime kõige tähtsamad külalised ja tulime kõige viimasena - see oli küll nagu awww päriselt :D SUPER sünnipäev oli. Tantsida sai (no ikka eriti palju ja mõnuga), süüa sai ja nalja sai.. kõik nautisid ja see oli mõnus. Jäime ööseks musiga :)
Nonii, mõned nädalad veel.. praeguseks mõtlen küll, et kuradi palju on toimunud selle ajaga.. ja ma olen nii õnnelik, et mul niiiiii head inimesed on, kellega kõiki neid hetki jagada :)
Järgmisel nädalal (27.august - 2.september) siis, ehk kui kätte jõudis juba vaikselt augusti lõpp, esmaspäeval (27.august) sain ma kokku kaua-kadunud Kadiga, kes oli mõned päevad tagasi jõudnud Horvaatiast ja oli paari päeva pärast lendamas Taani, magistriõpingutele. Ta lihtsalt ei püsi paigal.. no tõesti, miskit pole teha, aga osade inimeste jaoks on see maailm- rännata ringi, leida inimesi, otsida ennast, saada targaks.. see on täiesti Kadi teema lihtsalt.. Samas tal on vedanud, et tal on ikkagi sellised sõbrad, kes tal jäävad siin pisikeses Eestis ka igavesti alles :) Niii kullatükk lihtsalt!
Kuna teisipäeval (28.august) on kuidagi kombeks vahepeal välja minna ja kui Katuga pole ka kaua koos chillinud ja käinud, siis peab tegema tavaliselt ühe date night'i ja minema ja nautima ja rääkima kõik südamelt ära. Ma olen ikka äärmiselt õnnelik inimene, et mul selline parim on :) Pärast liitus meiega veel ka krokodillipisarates (no mitte väga, sest taavi tuli mängu) Triinu, kes oli tegelt veits kurb, aga kohe kui me astusime üle oma teise kodu läve, läks meel kohe rõõmsamaks ja kannujoogid olid das megasupermuchosgracias :D
See nädal oli üldse karm, kuna ma ju pudelis ei püsi. ja see tõttu sai neljal korral nädalas väljas käidud - miks Liisi, miks? Õnneks kolmapäeval käisime jooksmas ja olime asjalikud, aga neljapäeval ( need ka sellised kurjad päevad) olime väljas: Ida, Helen, Eini, Jossu, Triinu, Katu, Jorma, Timmi, Allar ja mina - ehk mu arust üle pika aja massiivne rahvahulk) ja nautisime kassitoomet.. juttu jätkus kauemaks :) Ja reedel (31.august) oli Pireti ja Mareki kihluspidu, kuhu me muidugi nats hiljaks jäime, aga õnneks koos Ere,Annu ja Intsuga. Alguses oli muidugi kõigil pisut akward selles natuke üksteise jaoks võõras seltskonnas, aga varsti oli pidu täies hoos ja ülimõnus - liiguti lõpuks linna ka, kus kõik siis tegelt ära kadusid, aind mina ja Allar chillisime veel rüütli tänaval koos Pireti õe annika ja tema sõbrannaga :D Väga tore oli indeeeed!
Septembri esimene nädal (3-9.september) oleks justkui tahtnud kooli minna... aga kooli nagu minna ei saanud, sest et see aasta magistriplaane ei teinud ja ma arvan et tegin õigesti.. sest ma tahaks, et asjal oleks mingisugune point, kui ma sinna magistrisse kunagi minema peaks. Praaegu olen ma igastahes väga VÄGA rahul oma elukesega. Esmaspäev (3.september) oli lihtsalt kõige pöörfim päev, sest ma tegin midagi vääga kreisit, mida ma ilmselt niimodi ei oleks päris teinud, kui mõistus mu peaks oleks rääkinud,... aga mul oli niiiiiiiiiiii niiiiiiiiiiiiiiii suur igatsus, ja ma pidin seda tegema. Saladuskatteall võib öelda, et MA SAAAN... mis ma tahan!!! NII kaifff! Ei jõua ära oodata lihtsalt seda hetke, kui see kõik toimuma hakkab. Eks varsti saab kõigest pikemalt lugeda.. ega ma ei jõua isegi seda ära oodata kuna saab sellest kirjutada :))) Ühesõnaga tegin sellised sammud, mis kohe muutsid mu nädalad päikselisemaks ja palju palju õnnelikumaks :)
See nädal oli oma loomu poolest palju rahulikum kui eelmine, sest väljas käisime vaid paar tunnikest kolmapäeval (5.september), kuna tuli hoida ennast suursündmuse SEB SÜGISJOOKSU jaoks, mis toimus pühapäeval. Enne seda, 8.september ehk laupäev sõitsin ma taaskord selle ülimõnusa bussiga Tallinna ning vaatasin filmi "The adjustment Bureau" (2011). See oli midagi tõõeliselt huvitavat, seega soovitan soojalt. Põnevus ja müstika ja arrrmsad kohad olid ka. Igaljuhul jõudsin Tallinna ja nägin üle SAJA AASTA (poolteist aastat tegelikult) oma KULLAKALLIST IREENAT!!!! Ehk siis my angel tuli lõpuks korraks Eestisse ja ma nägin teda ja me saime oma kvaliteetaega nautida. Oli super ja no alati on.. no lihtsalt a l a t i ja igavesti. Ma tean.
Pühapäeva hommikul sõitsime mustamäelt kuskile peatusesse, et siis kõndida sealt logistika pataljoni, mis asus Marja tänavas, et minna külla Perkale ja Marekile. Nad olid nii nunnud ikka. Nii hea oli nedi näha. Kohe väga asjalikud mehikesed vaatasid meile vastu. Saime teada, et Marek sai kohe esimestel päevadel endale hilineja maine külge, aga no siin pole miskit enam imestada :P Viisime neile sokolaadi ja igast head ja paremat. Nad olid ma loodan õnnelikud et meid nägid, sest sõpru ju igapäev ei näe :)
Aga siis kiirustasime kesklinn aja jooksime 10 km SEB sügisjooksul ja see oli tõeliselt tõeline eneseületus, kuna me (st mina) alles hakkasin tõsisemalt trenni tegema ja jooksma ja üleüldse, seega ma olin NII nii uhke enda üle, te ei kujuta ette ka :) Aeg tuli 1h, 04min ja 30 sek, ehk siis suppper rahul olin. Järgmisel jooksul tahaks juba alla tunni saada aega :) Start oli närviline, aga jooks oli mõnus, päike paistis ja pirital oli mõnus tuuleke ja lõppp oli eriti suurte pingutustega kaiffff! Pärast oli väga läbi olla ja väsimus võttis maad küll :)
Olengi LÕPUKS OMETI jõudnud viimasesse kirjutatavasse nädalasse (10-16.september), mis teeb siis 9-s nädal, mida ma siin enda jaoks kirjeldan, sest ilmselgelt enamus on ammu loobunud lugemast :D
Kõigepealt ma peangi rääkima selle nädala kõige vapustavamast asjast ehk siis imesid juhtub ! :D
Eelmisel reedel viisin oma maailma kõige kallima ja parema I-Pod'i IM arvutitesse, sest ta kukkus maha (kuigi ta on 100 korda maha kukkunud ja mitte katki läinud ja sedasi 7 aastat vastu pidanud). Võib öelda, et maailma parim tehnikaime, sest no igast mõlke oli tal küljes aga aku töötas ikka ülihästi ja kõik oli ilus. Esimese generatsiooni Ipod, mida mul alates reedest enam polnud, sest IM arvutitädi ütles, et seda ei saa parandada.,. ütles, et aga vaatame mis tehnik ütleb. Küsis veel, et kas ma ei teanud midagi sellest kampaaniast mis neil oli, et viid oma vana ipodi sinna poodi ning saad asemele uue (tingimusel et su vana ipod töötab vms). No hallo hallo kui ma oleks teadnud oleksin ammu viinud juba ju? :D Ühesõnaga nad võtsid selle endale ja siis selle nädala teisipäeval (11.september) tuli mulle sõnum, et "Tere. Teile on tellitud uus Ipod. Teie IM arvutid". Ja noo ilmselgelt ma hüppasin lakke rõõmust aga ma ei saanud üldse aru mis toimub ja siis neljapäeval tuli uuesti sõnum et "Tere. Teie Ipod on kohal." No ja siis ma läksin järgi ja sain endale uhiuue 6nda generatsiooni Ipodi,
mis on mõeldud sportivatele (enamasti) inimestele ja minu jaoks antud juhul super-ideaalne 8 gigane ipod :D Küsisin,et aga mis vanast sai.. ja öeldi et ilmselt võtsid siis endale. Natuke leinasin küll, aga samas kaua ta ikka oleks vastu pidanud ja mul NIIII vedas ikka. Uskumatu :))) Aitäh!Seiklustest ja käimistest niipalju, et teisipäeval (taaskord, oh seda kurja teisipäeva) mõtlesime Katuga, et eelmine nädalavahetus olime nii korralikud, et nüüd ikka tuleb välja minna ju, kamaaan. Mõeldud tehtud ja juba olingi katu pool .. ja juba jälle katu ei leidnud endale riideid ja juba jälle istusime pargipingi peal ja olime MEIE ise :)
Nii mõnus õhtu oli. Pärast liikusime taaskord mis te arvate küll kuhu :D Eks ikka treppi, kuhu mujale, kuhu liitusid varsti Triinu, Erki, Ralf, Eini, Helen, Timmi, Jorma, Allar ja meid oli niiiiiiiiii palju jälle. ÜLIÜLI naeratav ja HEA ja PARIM oli olla nende inimestega seal. No lihtsalt ülemõistuse õnnelik oli ollla lihtsalt :)
Ülejäänud nädala oli nii palju tööd, et rohkem ei jõudnudki kuskile väga. Mariat nägin reedel, üle pika aja ja nii tore oli teda näha :) Ja ma usun et kõik läheb veel superhästi, kuna ta on meil selline tugev naine :)
Hakkaks nüüd otsi kokkupoole tõmbama, sest ma olen seda blogipostitust kirjutanud siia juba kaks päeva ning kui ma selle lõpetan on juba esmaspäeva (17.septembri) õhtu ja ma olen ülimalt väsinud. Täna alustasime Piretiga trenni-kuud, sest kõik on uus septembrikuus ja seega ka meie otsustasime et hakkame veel tublimateks ja jooksmise kõrvalt hakkame arenas käima. Täna oli bodypump ehk siis homme annab võibolla tunda :D
Mis siis veel?!?! Elu on läinud just nii nagu ta minema peab. Mul on endiselt super sõbrad, super mees sõna otseses mõttes, supper perekond ja nii põnevad asjad ees ootamas, seoses tööga, seoses uue mtü-ga, seoses projektidega.. ja nii edasi. Sest kes see teine veel sinu elu huvitavaks teeb, kui sa ise ei tee? :)))
MA OLEN LIHTSALT VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄGA ÕNNELIK :))))
Olge Teie ka mu kallllllid :)!
Selle mõttega ma siis nüüd lõpetan, sest minu hetked on olnud parimad mida tahta:
Kommentaarid