This cycle never ends, you gotta fall in order to mend!

It's a brand new day
For the first time In such a long long time
I know I'll be ok


.. ja lõpuks ometi on hea kätte võtta midagi, mis igapäev end meelde tuletab.

Ja ma jälle ei oska kuskilt alustada, sest tagasi mineku tee on tohutult pikk, sest neli kuud on tohutult pikk aeg. Ma tean, et pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna.. aga sõnu on üle tuhande ja rohkemgi veel..

Viimati ma kirjutasin uskumatu, aga 17.veebruar.. sealt edasi läks kõik väga kiiresti, kohati selline tunne, et vahepealne aeg oleks justkui ära nõiutud, sest see mis toimus järgnevad kuud kuni siiani, on olnud mingi väga teistsugune ja keeruline ja huvitav ja imelik etapp minu elus.

Algas kõik sellega, et ma sain 22 ja ma pidasin oma sünnipäeva 22. veebruaril 2012 ja see oli midagi väga väga toredat.. minu sünnipäevad on alati olnud midagi ülivõrdelist ülivõrdes, sest mul on lihtsalt parimatest parimad sõbrad, mul on mu tõelised sõbrad, kes mind armastavad. Mu retro pidu oli parim!

Edasised päevad (23. - 1. märts) olid tööotsingute ja proovipäevade päralt. Vahepeal läks hästi ja siis jälle mitte nii hästi aga ju siis nii pidigi minema. Vahepeal käisime auras nautimas spa-mõnusid ja vahepeal pidas Jorma sünnipäeva, kus ei tehtud ühtegi pilti, aga pidu kestis kaua, seda ma mäletan. Ja ühel päeval läksime kevadele vastu musiga.. Raadile, külm oli aga päike paistis ja sellest piisas, et nahktagi selga panna ja aru saada, et kohe kohe on kevad käes.. See oli neljas märts.

Ilusaid hetki koos kõige kallimaga on ikka väga palju olnud ja see paneb naeratama. Ühel päeval (6.03) tuli random idee minna meie ilusasse botaanikaaeda, kus oli orhideede näitus.. ja see oli ülivõrdes ilus! Järgmisel päeval (7.03) oli mul õnne võita taaskord üks ilus auhind facebooki kaudu, ehk siis läksime kallaga kontserdile, kus esinesid Uku Suviste ja Ott Lepland, kes lausid ilusaid laule naistepäevaks :) See oli üks ilus õhtu! Ka päris naistepäevaõhtu oli meil tore, sest Kapriisis on alati tore! Kogu selle tegusa nädala jooksul leidsin aega, et kirjutada valmis ka projektipraktika aruanne, mis sai lõpuks 10ndaks esitatud ja oli rahu majas.

Järgmine nädal algas esmaspäevaga, kus me nautisime kvaliteetaega Perka ja Kaarinaga suudlevates tudengites! Oli üks supermõnus õhtu taaskord. Järgmisel päeval aga vurasin üle pika aja Pärnu poole, et kaitsta ära kauatehtud kaunikene projektipraks Tartu Näitustes. See tehtud, tagasi Tartusse ja Mai-Agathe Väljataga loengule, mis oli väga super.. . taaskord. Kolmapäeval (14.03) pidasime kalli armsa Rauno sünnipäeva ja see oli tõsiselt tore! Nädalalõpu veetsin Motoexotical tööl olles. Pühapäeval oli mu kalli emme, Helene ja Georg-Eriku sünnipäevake ka!

Uskumatu, aga midagi ei saa välja jätta, sest ka järgmine nädal oli täis ülimalt ilusaid päevi ja õhtuid, alustades Allari sünnipäevast (palju õnne veel musi!) (20.03), teisipäev, kui me sõitsime Võrru, et käia väikse nunnu Georgi sünnipäeval ja vanaemal külas ning õhtul Allari juures vaikselt istuda. Mõnusamalt mõnus oli. Neljapäevasel päeval viis mu tee mind jälle Pärnusse ja oli mu peaaegu et viimane öö seal meie super korteris Pikal tänaval. Lausa kurb on mõelda niimodi... et läbi ta vaikselt hakkaski saama juba siis. Reedel oli ainult meie õhtu mu kalli Katuga, keda ma pole pärast seda ikka üldse näinud, sest aeg on maailma kiirematest kiirem olnud, aga see vist pole vabandus. Aga see reede jääb meelde, kui üks kreisi ja täpselt siuke nagu ta olema pidi, Trepp, Illusion ja meie. Nädal lõppes trenniga.. ja trenn oli hea!

Kui siin juba nädalate arvestusse läks, siis järgmisest nädalast on märkimisväärne vaid nädalalõpp, sest muidugi tervelt esmaspäevast reedeni olin ma Pireti asendaja Tartu Näitustes, ehk siis juhiabi/personalijuht ja täitsin tema eest kohustusi. Reedel pakkisime asjad ja läksime minu paradiisi! Minu Võsu! Ja kui me sinna jõudsime, siis missiis, et oli pime.. ja mis siis, et kõik ei olnud päris õige, oli see ikkagi MINU võsu tunne ja see ei unune ega kao mitte kunagi. Õhtu oli kaiff.. ja rahulik ja öö oli kreisi, sest hommikul kell 6 Võsu rannas päikesetõusu vastu võtta on see, mida ma teeks iga hommik kui ma Võsul elaksin. Järgmine päev olime rabakärbsed ja käisime Viru rabas matkamas ja see oli ka igati tore ettevõtmine! Supper nädalavahetus :)

Esmaspäeval (2.04) oli mu armsa jäärapäise kapsaussi Katu sünnipäev, kes sai 22 ja pühapäeva öösel läksime kõik tema akna alla, et joonistada talle kaart. See oli armas! Õhtul läksime Treppi ka vaikselt tähistama! Aga järgmine päev oli jälle töö.. ja tegelt nii juba esmaspäevast saadik. Ainult reede oli vaba, aga mitte päris, sest kool nõudis omaosa ja jälle olin ma mingit aruannet kirjutamas. Laupäeval (7.04) pidas Katu oma sünnipäeva, mille teemaks oli Terroristid, ehk siis kõik nägid välja nagu reaalsed araabia huligaanid. Minu käest sai katu ühe ilusa asja. Ja pommi sai ka meie käest. Äge pidu oli ... ja jälle kestis ommikuni :)

Järgmine nädal olin veel kaks päevakest Pireti asendaja ja hakkasin jõusaalis käima, kus sain endale ühe imelise personaaltreeneri Ere, kes on lihtsalt niivõrd armas inimene, et ma ei või kohe.. Mul ikka veab töökaaslastega, ükskõik kuhu ma tööle ka ei läheks :) Vahepeal saatsin ettevõtluspraktika aruande ära, tegin hiiglamapalju trenni, käisin kalevipojapargis ja 13.04 ehk 13 ja reede läksin ja kaitsesin juba suuruselt teise aruande ära. Läks edukalt ja rohkem ei oskagi tahta. Ja nüüd oligi mu pärispäris viimane õhtu Katuga Pärnus. Aga see oli üks supermõnus õhtu meil! Laupäeva õhtu oli armastuse ja trepine nagu meile kohane. Ja pühapäeval sain oma armsa Sikiga kokku, keda ma polnud niiiiiiiiiii kaua näinud ja kes andis jõudu!

Esmaspäeval algas minu elus kaks uut etappi. Ma läksin ametlikult tööle Tartu Näituste messikeskusesse ja astusin autokooli. Mõlemad on küllaltki suured asjad minu jaoks, niiet võib öelda, et kes teeb see jõuab. Mina olen palju teinud.. ja lõpuks jõudnud mingisse minu jaoks tähtsasse punkti. Mu kalli õekese Triinu sünnipäev oli ka ja me tegime talle üllatuskingituseks Poets of the Falli kontsertipileti ja kutsusime nummid külalised külla!
Järgmised päevad ma olin lihtsalt fullll tööl koguaeg, sest maamess oli tulekul ja selleks oli vaja vääga palju asju ära teha. Kohati olid tööpäevad õhtul kella 22ni. Laupäeval tähistasime karla sünnipäeva ka Trepis... ja siis korraks käisime Orelipoissi kuulamas ja siis seadsin sammud Maasikapoole, kus me Allariga tantsisime ja nii mõnus oli tantsida! :)

Vaadates oma supervõimsat märkmikku on alates 23.aprillist kirjutatud iga päeva peale suurelt: KIRJUTA LÕPUTÖÖD. Ma tean, et ükspäev ma need sinna kirjutasin aga ma ei usu, et neid väga jälgisin, sest tööjuures ju lõputööd kirjutada ei saa, ei ole võimalik. Vahepeal siis trennis jälle ja autokoolis ka. Ajapuudus hakkas vaikselt majja pressima ja see tekitas suuri pingeid. 25.ndal aprillil oli kauaoodatud öölaulupidu, mis minu jaoks oli küll päris mõnus pidu :)!


Selle nädala pühapäev oli üks ilusamaid päevi taaskord, sest käisime botaanikaaias head kontserti kuulamas, ehk siis Margus Vaher, Tenfold Rabbit ja Loss Paranoias - kolm supertalenti minu jaoks.. ja see kontsert oli tõeliselt külmavärinaid tekitav.. Ning see päikeseloojang pärast, oeh.. Liiiiiga ilus isegi minu romantilise hinge jaoks!

2.mai 2012 sai meil kallaga 3 aastat! See oli niiiiiiiiiii armas õhtu lihtsalt. Ja ütleme ausalt, et ega ei olegi palju olnud õhtuid, mis EI ole armsad meil. Lihtsalt selllise inimese jaoks on vähestel sõnu.. ja mina olen üks neist, kes ei suuda elusees sõnadesse panna oma kalli inimese headust ja armastust. Ei olegi vaja, sest meie teame, mis on meie jaoks tähtis ja kuidas on meile kõige parem! Parim õhtu taaskord.

Reedel ehk neljandal vurasime pärast tööd Tallinnasse, et minna kauaoodatud Poets of the Falli kontserdile, mis lõpuks kätte jõudis ja kuigi ma olin ikka mega väsinud kui Tallinna jõudsime, ei kahetsenud ma hetkegi, et me ikkagi sinna läksime. Kaks esimest soojendajat olid ka ülihead, aga Poets'of the fall'i ei kaalu miski üles. Külmavärinad ja super show! Kiidan! Kaarina kalllikese juurde läksime ööseks :)

Kaks järgnevat nädalat on minu jaoks olnud elu ühed pingelisemad, kui mitte öelda, et KÕIGE kõige pingelisemad nädalad ja ma olen enda üle ikka väga VÄGA uhke, et need üle elasin ja alla ei andnud, kuigi sellised mõtted tulid nii mõnigi kord kummitama. 7-10.mai olid suured ja väiksed ja veel suuremad ettevalmistused Kolmikmess 2012, kus mina olin Ilu ja Aia-ja lillemessi projektiassistent, mis tähendas, et teha oli sitaks palju. Aga lõputöö tähtaeg (16.mai) hakkas ka peale pressima ja enda asju tegin ma kuigipalju une arvelt. Reede sain ma vabaks, et minna Pärnusse ja ära teha ühe aine referaadi esitlus (mida ma tööjuures neljapäeval meisterdasin). Samuti üks praktikum. Ja siis õhtul õppida eksamiks + kontrolltööks ja need laupäeval ühe ropsuga ära teha... VIIMASED: esitlus, praks, kt ja eksam! TEHTUD. Ja siiiiis ruttu Tartusse, korraks veel tööle ja siis koju ruttu.. RUTTU kirjutama. Kui ma reedel juhendajaga kokku sain, siis ta ei andnud mulle eriti palju lootust, sest ta ütles et kolme päevaga ilmselt lõputööd valmis ei kirjuta, aga no proovime ja vaatame mis saab. Nonii, mis te arvate kuidas see mind tundma pani? Umbes nii et hellllllllllllllll yeah ma teen selle ära!

Terve pühapäeva, esmaspäeva ja teisipäeva ei väljunud ma toast ja ainult kirjutasin, kirjutasin ja kirjutasin kuni tuli öö ja ma enam ei jõudnud. Siis magasin vahepeal ja pressisin end jälle kirjutama, niiet vahepeal tuli selline tunne et ei, see ei ole võimalik. Aga kui ma teisipäeva õhtul ta enam-vähem valmis sain, siis ma sain aru, et ma suudan selle valmis teha.

Kolmapäeva hommikul (16.05) läksime Tiina-Maarjaga Tartust Pärnusse, jõudsin sinna kella 12ks ja avastasin et ikka väga palju on parandada veel. Kirjutasin veel viimaseid asju summarysse, kokkuvõttesse, parandasin kõik joonised veel ära, viited kontrollisin jne jne jne. Kella poole 3ni toimetasin. Seisin paanilised tund aega veel järjekorras, et köita.. 15.50 ehk 10 minutit enne tähtaega esitasin oma LÕPUTÖÖ ja jooksin ruttu neljase bussipeale.

Mind valdas tühjus.
See oli pagana hea tunne.
Ja siis tulid õnnepisarad silma.
Sest ma sain sellega hakkama.
Mingi ime läbi, aga sain.

Ja siis osad inimesed mõtlevad, et nad e l u seeeeees ei kirjuta asja kuu ajaga ära.. samas nad võibolla ei tea, et nad on tegelt üsna võimekad, kui nad vähegi tahaksid asjaga ühelepoole saada.

Jõudsin tartusse, mu kallis viis mu sööma ja siidrit jooma - asi millest ma olin unistanud viimased paar kolm nädalat.. et end lõpuks elusana tunda. Aitähh, seda oli VÄGA vaja. Ja kui ma lõpuks kodus tuttu jäin, siis oli endiselt see tühjus.

Nädalavahetusel sain ennast LÕPUKS välja elatud ka, kuigi see nädal oli nii väsitav (neljap ja reede veel tööl ka), siis tuli energia puhtalt sellepeale, kui ma mõtlesin et me teeme ühe PEO! Liisu, Perksi ja Allariga alustasime minu pool ja NIIII kaiff oli! Edasi liikusime linna... ja ma lihtsalt ei osanud ära särada.. Lõpuks ometi VÄLJAS.
Olime Kivis.. ja siis läksime minu võidetud auhinnale järgi, mis ma taaskord face'is võitsin - 10 inimesele piletid ja 20 shotti Illusionis. Illukas vist teadis, kui väga ma pidu vajan! Ülim oli tantsida ja end välja elada. Ja koju kõndida, just like an old days.. ! Lihtsalt mul ei ole sõnu kui lihtsates asjades peitub õnn!!!!

Täna on praktiliselt mai lõpp. 29. mai ehk 8 päeva pärast on lõputöö viimane etapp ehk kaitsmine käes. Täna lõppes autokooli teooria. Varsti lõppeb kool. Lõpetamine on 16 juuni. Ja 23. juuni hakkab puhkus, mis kestab kaua ja mida ma väärin lihtsalt kõige rohkem üldse.

See mis ma siia täna kirja jõudsin panna, olid minu neli kuud.. ja ma tegelikult pidin palju ära jätma, sest kõiki pisiasju, mis naeratama on pannud, ei hakka ju jagama. Neid on niivõrd palju olnud, sest nagu ma juba korduvalt olen öelnud, on mu ümber lihtsalt niivõrd AWSOME inimesed!

Ja mis ma küll teeksin oma kallata, kes on mulle toeks absoluutselt kõiges. Vot niiiiiiiiiii hea inimene on mul olemas ja ma olen NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII õnnelik! Nüüdseks ma võin öelda, et ma olen suutnud suhteliselt võimatut, mis tähendab, et edasine elu läheb VEEL vingemaks ja seiklusterikkamaks kui see, mis praegu on olnud. Ma tunnen seda... Mul on see ärevusetunne sees, et ma taaskord saan kõik, mis ma tahan. Ja mul on palju soove... Ma tean, et need lähevad kõik lõppude lõpuks täide! Aitähh elu .. ja aitähh kaitseinglikesed, kes te mind olete sellel hullumoodi pingelisel ja keerulisel ja supperilusal teel aidanud! :))


Most kind of stories
Save the best part for last
Most stories have a hero who finds
You make your past your passed!


Kommentaarid

Insomnia ütles …
Oioioioi, kui pikk ja põhjalik postitus!
Elu nagu raamatus, kus igavate päevade kirjapanemiseks ei jää lihtsalt aega.

Aga wow, sa oled tõesti üle mõistuse vahva asjapulk ja oled ikka paari kuuga läbinud mõne inimese 10 aasta verstapostid!

Tublitubli! =)

Populaarsed postitused