“Life moves pretty fast. You don’t stop and look around once in a while, you could miss it.”

Iga jumala päev on mind kripeldamas see, et ma siia ei kirjuta kuidas kõik on lihtsalt nii kaiff ja ülivõrdes super siin maamuna peal. Iga päev ma mõtlen, et kuramus küll küll, peab end kätte võtma, sest kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Ja isegi mitte selle üpriski tobeda lause pärast, vaid pigem sellepärast, et ma tahan kunagi lugeda mis mu elu ilusatelpõnevatel aegadel juhtus. Müstika, kuidas kõik on niivõrd muutunud. Minuga on uskumatult palju häid ja vähem häid asju juhtunud ning ma luban, et ma panen need lähima nädala jooksul kirja, sest kuu aega on pikk aeg ja see on olnud a m a z i n g.

Aga põhjus, miks ma seda praegu ei tee, on see et kell on 9 hommikul ja ma olen üleval olnud rohkem kui 15 tundi (sealhulgas peab arvestama, et eelmineöö oli pidu ja kell viis hommikul sai magama mindud) ning tulin järjekordselt töö-öölt. Täna öösel jälle ja siis saab natuke rahulikumalt hingata.

Sellegipoolest sõbrad, ma ei ole teid ära unustanud ja tahan näha oma kauakadunud kallikesi nii väga, et te ise ka ei usu. Igatsen ka neid, kes ei ole kauakadunud, aga lihtsalt keda ma ei näe nii tihti kui tahaks. Tööinimese elu, vot mis. Kallistan teid ja hoian oma südamesees.
Teie väga õnnelik Liisi.