unbelievable unluck

jaanuar 17, 2011

unbelievable unluck

Nonii sõbrad.
See on üsna uskumatu, mis minuga praegu toimub..
Ma pole kaua kirjutanud sellest, mis siin juhtunud on. Mõned juba teist teavad ja on mind väga palju aidanud, aitäh selle eest... tõesti, ma ei tea mis ma ilma teieta teeksin.

Lähen siis järjest, ehk siis teisipäevast, 11ndast saadik.
Directing people video sai valmis, meie seda vaatama ei läinud ja mitte kunagi enda elus ma ei taha enam tegemist teha ühegi nõmeda türklasega. Ma ei saa tegelikult arugi, et kuidas nad ülikooli sisse said.

Kolmapäev, 12. jaanuar, meil oli suvi ja see oli ainuke hea päev sellel nädalal. Koolis käidud ja mõeldud, et mille kuradi pärast sünnivad siukesed õpetajad, läksime õhtul Marioni sünnipäevale vol 2, mis toimus üliväikeses korteris ja kus sai väga palju nalja ja ühe toreda sõberi juurde. ütleme nii et kreisi.

Neljapäev, 13.jaanuar olin uhke enda üle, et suutsin kooli minna ja eksami ära teha, aga kas see tehtud sai, on iseasi, sest ma tegelikult panin mälu järgi numbreid sinna cost accountigu testi. good luck with that.

Reede, 14. jaanuar ... mu SELLE AASTA ÜKS HALVIMAID PÄEVI. ja lets keep it that way.. et see päriselt ka oligi mu elu siteim päev 2011 aastal. Esiteks oli eksam jälle, mis läks ikka totaalselt kuidagi iks suunda. Õhtust on mul siiamaani raske rääkida... Taavi sünnipäev oli ja tegelikult oli kõik alguses vägagi tore. kuni üsna peo lõpuni oli tore, aga siis see juhtus.

Kallid sõbrad. Teatan nüüd officially (olles suurtest haavadest natukene paranenud), et minult varastati mu terve materiaalne vara klubis La Comedia. Minult varastati mu uhiuus kott, mille olin samal päeval ostnud koos asjadega nagu : rahakott, Id kaart, tervisekindlustuskaart, metrookaart (väärtuses 39 eurot), pangakaart (mu ainukese rahaga mis seal veel peal oli... ), koodikaart.... Mult varastati teistkorda telefon (mille võlgnen nüüd samuti oma kallile sõbrale), samuti pidin sulgema neli päeva kestnud telefonikaardi. Ära varastati ka minu kalli Kadi telefon, rahakott koos samade asjadega, lisaks veel paar pangakaarti ning kõige hullem - juhiload. Meilt varastati koos kotiga ka võtmed koos prisoner of love ja mexi kingitud võtmehoidjaga. Samuti läks meigiasju... Aaga kõige suurem kaotus on Teie kingitud digikas, millest ma ei saa kunagi üle. Tõsiselt, sellel on mulle niii suur emotsionaalne väärtus, et ma ei oska seda sõnadesse panna... .Ma isegi ei oska kirjeldada seda valu, mis ma tundsin kui me selle avastasime. Ma pole sellest veel siiamaani tegelikult toibunud.

Tänu taavile saime enamus asju öösel kinni pandud. seega sõbrad, mul pole enam teie kingitud digikat, teie kingitud rahakotti (18 aasta sünnipäevaks - mu lemmik rahakott) ja mul pole dokumente. Tänu ma ei tea kellele ( sest mu kaitseinglid on vist praegu jäädavalt mu juurest lahkunud) on mul pass ja ma saan sõita koju, teie ja vanemate ja allari juurde.

Laupäev, 15s oli päev, kus ma ärkasin üles ja mõtlesin et see oli uni. Tegelikult magasin hädised kolm tundi vist, sest vaevalt teil uni tuleks kui kõik asjad ühe hetkega on lihtsalt minema läinud. Tänu oma maailma kõige paremale Allarile, kes helistas kõikidesse ametiiasutustesse, kaasaarvatud politseid jms, sain sulgeda ülejäänud kaardid ja ka Kadi kaardid. Aitähh sulle musi!

Õhtul oli meie pool meie farewell pidu siis.

Mida me absoluutselt väga väga ootasime, enne seda kui kõik pask juhtus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et algus oli täiesti õudne, keskel läks paremaks ja lõpus ma suutsin ennast korraks unustama panna ja nautisin klubi Momat

koos kõige toredamate inimestega, kes tegid kõik et meil Kadiga vähekenegi ilusam oleks elu. Aitäh neile. Üksikasjalikult meie suurimast korteripeost ei hakka rääkima, sest see oli väga jõhker, sest kõik peale meie olid purjus ja mängisid Bailat, ja noo jauramist oli hommikuni. nice.

Pühapäeval läksid veel päris paljud asjad allamäge, kaasa arvatud presentationi saatmisega hiljaksjäämine ja eriti masendavate kirjade kirjutamine õpetajale, kus mainisin ära et tere, ma ei saa tegelt ilmaaasjata koolis käia, kuna mul pole raha.

Täna, ehk esmaspäeval (17.jaanuar) sain samuti rohke ebaõnne osaliseks, mis algas hommikul vara, kestis meie presentationi ajal, ehk siis me failisime päris rõõmsalt... ja lõppes sellega, et Allar teatas mulle sellise uudise, et ma lihtsalt mõtlen... MILLEGA MA SELLE ÄRA OLEN TEENINUD ???????

Ja ma ei imesta, kui läheb veel hullemaks. Belive me, lähebki. mul on tervelt ... teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja reede siin Hispaanias, et saaks kõik totaalselt perse minna. See nädal on eksameid täis niiet good luck :D

Tegelt hakkab juba üksjagu imelik ka, sest et jah ma olen täitsa teadlik faktist et kui asjad hakkavad pekki minema, siis nad lähevad korraga eksole, aga nagu et nii pekki???? viimane nädal hispaanias ja see on täielik nightmare...

Ja et te ei muretseks (kui keegi juhuslikult seda teeb... ) ütlen teile, et ma saan hakkama, lihtsalt andsin teada oma toredalt kurba saatust hetkel. Ma pean ütlema suure aitähhi Allarile, Jormale ja Tullule, samuti veel ühele Sõbrale... aitähh, et mind toetasite ja kuigi mul on ikka tõsiselt halb ja raske abi küsida, siis... tean et teeksin samamoodi teie heaks. Ja teised musid, kes mind moraalselt ja emotsionaalselt toetanud on, aitäh kallid. Ei tea ausalt kuidas suudaksin ilma teieta elada.

Ma mõtlen et ma olen ikka kuradi õnnelik, et mul on sellised Sõbrad... ja ma olen ikka kuradi õnnelik, et saan põhimõtteliselt kolme päeva pärast teie juures olla. Saan tunda ennast turvaliselt ja õnnelikult. Hispaania teeb mulle vist praegu lihtsamaks siit äramineku oma räigete ja valusate hoopidega... Ja nüüd ma lihtsalt tõepoolest tahan ära tulla. NII KURADI VÄGA. ...