Õnnelikum kui kunagi varem :)

Seda ei saa lihtsalt sõnadesse panna kui hea on istuda oma toas, oma suures voodis, oma tekkide ja patjadega ja tuttavate riiulitega, kus on tuttavad raamatud ja pildid minu kõige kallimatest.. Ei ole võimalik kirjeldada seda tunnet, mida võib tunda omaenda kodus üle väga pika aja. Lihtsalt uskumatult hea.

Mu lennu hommik möödus päris hästi, kuigi sain kolm tundi magada (eelmise päeva seiklused olid kaa vinged aga VÄGA kurb oli sõpradest lahkuda!) ja kuigi lennujaamas Kadist ja Gretest lahkudes tuli pisar silma ja raske oli ära minna, sest Madriidi jõudis ilmselt just tollel päeval suvi... Aga olles spanair'i lennukipeal, ei suutnud ära oodata, millal koju saan. Aeg nagu venis ja venis.. Eks see ole ikka nii kui midagi väga ootad. Tegelikult aga lend nii hästi ei läinud ja Kopenhaagenisse jõudsime kella 14.00 asemel kell 14.45 ja Liisil oli aega 15 minutit, et lennukit vahetada oma üliraske käsipagasiga pluss taanlased ei oska nagu infolaudasid kuskile panna ning ma ei orienteerunud üldse vaid jooksin paanitsedes mööda lennujaama ringi. Sucess, et lõpuks teada sain mis väravast mu lend läheb ja vaatan siis, gate - Closed. Tegin oma kiireimad jooksusammud ja jõudsin sinna ning tädi oli väga pahane juba. Aga ma seletasin talle, et pole minu süü, et Hispaanlastel oli mingi siesta umbes õhus kaa ja sellepärast me jõudsime hiljem. Lennuki uksed avati ja sain Estonian Air'i lennukisse istuda, kus stjuuardessid ütlesid TERE. saate aru jah? Eesti keel! Vaid üks mõte - ma olin Eestile nii lähedal! Superkaiff oli jälle lennata ja päikeseloojangut nii eredalt näha. .. ja juba oligi käes hetk kui ma lendasin üle lumise Tallinna ja taaskord tuli pisar silma lihtsalt... Ma oleks tahtnud õnnest hõisata, MA OLEN EEESTIIIIIS!!!! Üritasin siiski olla kuidagi ja me maandusimegi, väga libe oli ja lennuk libises edasi lambist kuskile :D Naljakas ja külm, aga EESTI! Järgmise sammuna pidi pagasi siis üles leidma, aga mida pole, seda pole ja esimest korda juhtus siis selline tore asi, et mul läks pagas kaduma. Nice :) Olles seal kõik asjad joonde ajanud, läksin ma uksest välja, kus ootasid mind emme, Triinu ja ALLLAR MINU MUSI sõjaväelase mundris!!!!!!! ÕNNEKS olin ma megakuri, et ma pagasit kätte ei saand, teisel juhul oleks ma nutma hakanud.. ja kui Allarit kallistasin, siis nooooooooooooo ..., oijah, pole sõnu ausalt... pole sõnu.

Katsusin väljas lund ja polnud üldse nii külm, lumi oli ülemõistuse ilus ja pehme! Üldse, nii imelik oli... niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii imelik. Nagu kõik oli liiga imelik, ma ei saanud üldse aru, et ma olen Eestisse jõudnud. Käisime Tallinna peal ringi ja otsisime Solarist, et ma saaks Kadit näha ja vb läheks sööma ka. Leidsime, Kadit ei leidnud, aga sööma läksime küll ja nii hea oli :) Tagasisõidul ma lihtsalt olin.... Olin õnnelik kui Allar minu pead paitas ja mulle musi tegi ja ütles et musi, kas sa saad aru, sa oled tagasi... ja me oleme jälle koos!!!

Kojujõudes leidsin eest oma jobukesed Joosepi, Eini, Tullu ja tema peika, Heleni, Erki ja Triinu kes mind kallistasid ja kes olid lihtsalt niii armsad, et maivõi!!! Nii hea oli teid näha!!

JA LÕPUKS KODU! MINU KODU. minu VOODI. minu päris elu, back to normal, back to life... Lihtsalt kõige õnnelikum inimene olin ma kahekümne esimesel jaanuaril kui sain üle viie kuu jälle oma kõige musima Allari kaisus uinuda ja mõelda, et kurat, ma armastan seda meest niiii väga!

Järgmine päev oli kõik endiselt nii harjumatu, NIII harjumatu.. et täitsa lõppp. Magasime musiga mitte väga kaua ja siis üritasime veidi asju ajada. Mu armas MusiMerit tuli kaa meiega ja käisime poodides, sain uue telefonikaardi ning ka uue pangakaardi, läks hästi. Nägin ära ka oma armsa Jormakese, kellel oli jälle pohmakas! Aga ta oli ikkagi NII ARMAS :) Läksime kodust läbi ja lebotasime veidi ning õhtul tulid mu armsad Tsink Plekk Pange!

Mul oli ääääääääääääääretult kaiff õhtu, reaalselt ma olin nii õnnelik! Oleks tahtnud veel et aind minu Katu oleks ka minuga olnud .. ja veel mõned armsad, aga ikkagi oli hea inimesi näha..




tõsiselt üle niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii pika aja (viis kuud ilma teieta) nagu niiiiiii kuradi hea õhtu :) Tegime vesikat ja jõime häid jooke ja rääkisime juttu ning naersime ja kõik oli kõige paremas korras :) Aitähhhh teile, mu Sõbrad!

Pühapäeva hommik ja pannkoogid!!!! Mu emme on lihtsalt parim. Ma lihtsalt armastan oma Kodu ja ma ei suuuuuuuuuuuuuda kui hea siin on! Pühapäevad ilmselt ei hakka ka minu lemmikpäevadeks saama, sest minu musi on sõjaväelane ja peab seega pühapäevaõhtuks olema vsjoo pataljonis juba, aga ma pole kurb, et ta ära läks täna. Ma olen ÜLIMALT ÕNNELIK et ma näen teda JUBA viie päeva pärast, mittte viie KUU pärast.... ma olen lihtsalt nii õnnelik, et noo NII hullu tunnet pole päris kaua tundnud. Liblikad.... liblikad... liblikad..

Uinun naeratus näol ja tean,et ma olen KODUS, et mul on Sõbrad, kes minust hoolivad, mul on pere, kes mind armastab ja Allar, kes on lihtsalt parim mees... Nüüd ma jään ootama veel, millal ma näen oma Katut ja üleüldse, päris palju seiklusi on veel ees. Never know kuidas elu end keerab... ja mulle meeldib see... :)

MA OLEN NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ÕNNNELIK !!!!!!!!!!!!!!


M A S !