my journey... was fuckin awsome

Kell on peaaegu neli. umbes nii 12 tunni pärast olen ma Eestis. Ma ei taha üldse ära minna... ja samas mul on nii hullud liblikad, sest ma tahan täiega koju. Täna oli mu viimane õhtu madriidis ja see oli lihtsalt super... super lihtsalt. Ja ma ei suutnud oma sõpradest lahkuda, üldse ei suutnud, ja pisarad lihtsalt tulid.

See kogemus on mulle lihtsalt nii palju õpetanud ja andnud, et ma ausaltöeldes ei oska seda sõnadesse panna. Lihtsalt uskumatu oli minu Erasmuse aeg... midagi sellist, mida te kõik peaksite kord elus kogema. Oli raskeid hetki ja oli rõõmsaid hetki ja oli selliseid hetki, milllest kirja pannes kaoks kogu võlu. See oli Hispaania. See oli minu elu viieks kuuks. See oli üks minu eluetapp, mida ma väga armastasin ja armastan siiamaani. Mida ma kunagi ei unusta.

Jään igatsema Kadit, jään igatsema neid hulle pidusid, jään igatsema chuecat, jään igatsema meie korterit, jään igatsema tapaseid ja cerverzat, oma armsaid ja häid sõpru, jään igatsema isegi oma kooli... MA JÄÄN LIHTSALT SEDA KOHTA NII VÄGA IGATSEMA, et mul pole lihtsalt sõnu selle jaoks...

kolme tunnipärast ma ärkan, lähen lennujaama ja on finito. ja nii raske on siit lahkuda. ma lihtsalt armastan seda kuradi kohta. Ja tulen siia tagasi. See on kindel..

Ma isegi ei tea mida ma tunnen Eesti lennujaama jõudes, .. tõesti... ma arvan, et ma olen lihtsalt taevas... Ma lihtsalt tean seda.

AITÄHH SELLE MAAILMA PARIMA KOGEMUSE JA SELLISE ELU EEST, mille ma endale siin ise kujundasin, millest ma unistasin ja kuidas kõik mu unistused said ühel hetkel tõeks. Kuidas ma sain siin nautida midagi sellist, mida ma kunagi poleks reaalselt uskunud. Ja fuck et aeg läheb nii kiiresti. Ma oleksin siin veel.. ausalt oleksin. Aga mul on hea meel, et mul on just kolme tunni pärast lend ja ma tulen teie juurde.

ARMASTUS.
AITÄHH.