million little pieces.

Ma olen pisut purjus. Purjus elust, mitte sellest "cheers' to vaheaeg " vanatallinna pitsist kadiga. Selliseid ärkamishetki on vahest liiga vähe, aga need on selle eest natuke liiga väärtuslikud. Täna sain üks kuni mitu uudist. Mul on nii suur pingelangus, et ma tegelt ei saa veel sellest aru, et kool selleks aastaks siis läbi sai. Ja mul on veel suurem pingelangus seoses minu uue ja peaaegu et kindlamast kindlama etapiga kevadsemestril. Aitähh!

Ma olen nii õnnelik ja samal ajal nii kurb. Teate küll seda tunnet, kui sul on kõik nii super ja sul on ootused, sul on lootused ja sa tead, et need lähevad kõik täide kohe, aga samas sa ei taha ära minna sealt kus sul on lihtsalt nii hea. Täna, Gretega rääkides, jõudis mulle reaalselt kohale, et 30 päeva pärast pean ma maha jätma ühe oma armastuse elus. Ma pean siit ära minema, sest lennupilet ütleb sedasi. Ja mul on selle pärast nii kuradi kurb, et lausa õudne hakkab. Samas olen ma nii õnnelik, et ma saan koju ja oma peaaegu et unustatud elu juurde tagasi pöörduda. Unustatud elu juures ma mõtlen seda elu, mida ma Eestis elasin, mite Sõpru ega perekonda, sest teid ma ei unusta ju kunagi. Ma olen vägagi vastuoluline, ma tean. Muidugi ma ootan Eestit ja lund ja.. glögi ja päris Eesti sööki ja Eestit üleüldiselt, muidugi kõigerohkem ootan ma seda inimeste pärast, keda ma pole praeguseks neli kuud näinud, aga sellegipoolest.

Ma varem mõtlesin, et miks mul oli nii raske alati Võsult ära minna. Iga suvi. Sellepärast, et ma nii väga armastan seda kohta. Minu paradiis, minu elu üks tähtis osa, koht kuhu ma kunagi ostan endale väikse armsa suvila. Ja nüüd juhtub sama Madriidiga, mis on saanud minu vääga kalliks koduks. Ma armastan nüüdseks juba KÕIKE selle juures. Ma ei taha siit üldse ära minna ja samas tahan nii väga koju.

Miks ma seda räägin on vist see, et ... kõike ei peagi põhjendama. Ma lihtsalt tunnen põhjendamatut soovi rääkida ja mõelda ja täna ma lihtsalt tundsin mingeid ülevaid hetki. Seda, et elu on üks kõige hullem seiklus ja ma ei näe ennast kindlasti enne 29ndat eluaastat settle down'imas vaid selle sõna suurimas tähenduses - seiklemas ja sellega kaasnevat kogemas. Jah me ei tea kunagi ette, aga see oleks lihtsalt minu soov. Mul on nii palju kohti, kuhu mul on veel vaja minna. Neid on nii palju ja need tekitavad minus elujanu, ekstaasi, külmavärinaid ja ajavad pea segi. Nii segi, et ma tean et see on ainuõige, see on see mida ma tahan, ja ma tean, et ma ka saan. Tänu Hispaaniale usun ma veel rohkem, et kõik ongi kuradi võimalik. Ja mulle niii kuradi meeldib see, et kõik on niivõrd võimalik. Ja kuna minu parimad Sõbrad on kõik mööda maailma laiali, siis ma usun sellesse veel rohkem. Aitäh Teile LAV, HongKong ja Inglismaa. Teil pole ilmselt õrna aimu ka, kui palju te minu jaoks teinud olete.

Aitähh Liisi et sa oled suutnud oma elu teha just selliseks nagu sa alati oled tahtnud ja kõik läheb samamoodi edasi! Aitähh nii kuradi hea muusika eest, mida toodavad üksikud ja andekad ja milleta ma ei suudaks elada. Aitähh seikluste eest ja aitäh selle eest et ma kunagi allla ei anna. Aitähhhh nii kuradi kõige parema Allari eest ja aitähh maailma parimate sõprade ja maailma parima emme, issi ja õe eest. Aitähh selle eest et ma tahan ja saan ja suudan ja võin teha mida iganes! Just nii võitmatu tunne ongi tänase päeva lõpuks.

tekst, mis on nii õige ja annab alati inspiratsiooni :
As you grow up, you will learn that even the one person that wasn’t supposed to ever let you down probably will. You will have your heart broken probably more than once and it’s harder every time. You’ll break hearts too, so remember how it felt when yours was broken. You’ll fight with your best friend. You’ll blame a new love for things an old one did. You’ll cry because time is passing too fast, and you’ll eventually lose someone you love. So take too many pictures, laugh too much, and love like you’ve never been hurt because every sixty seconds you spend upset is a minute of happiness you’ll never get back. Don’t be afraid that your life will end, be afraid that it will never begin!


Ja muidugi ma tahan ja tulengi tagasi, seniks ma lihtsalt tean, et need viimased precious päevad tulevad sõnuseletamatult vägevad, isegi kui need koosnevad kõige pisikestematest asjadest.
My million little pieces !

Ma armastan elu.