The fear I won't fall

...Natuke aega on jälle mööda ajast, mil viimati kirjutasin ja oleks aeg vist kirjutada, enne kui uued tegevused maad ja mälu võtavad.

Kui eelmine teisipäev kirjutasin, siis ütleme ausalt mul oli maailmasuurem masendus suhteliselt, sest et tollel päeval juhtusid ainult halvad asjad.
Igaljuhul see halb päev selleks, sest et loodetavasti see kaitseingel onu aitab meid nüüd, kes meile oma imelikku imelist hiina viiulit kääksutas (ja tegi seda iga kord kui me kapitali läksime) ja meil hakkab vedama :)

Tegemisi on väga palju olnud ja alustaks kolmapäevasest päevast (29.september), mis oli siinmail vägagi vaba kõigile - nii õpilastele kui ka töölistele. Hispaania streikis, nii kuis jaksas. Ja kui ma nüüd õigesti tean, siis mingisuguse reformi pärast ja tahtsid palgatõusu ja et hinnad ei tõuseks vms. Ma ei tea, ma tean aind seda, et mul oli vaba päev. Me läksime Kadiga retiro parki avastama, sest see on endiselt väga suur ja avastamata. vohnii. Nii kaiff oli. Kõigeilusam oli Palacio del Crystal, sest see oli reaalselt üleni klaasist ja seal oli kuidagi kõhedalt suursugune sees olla..





Nii ilus oli vaadata kuidas pered olid vabal päeval tulnud parki ilma nautima ( miski 30 kraadi oli) ja parte söötma ja... lihtsalt olema, aega maha võtma. Meie istusime ka maha. Ja saime endale sõbra, ehk siis ühe väikese oravakese, kes tahtis süüa meie käest ja seda ta ka sai. Ehk siis õuna, sest meil muud polnud. Igaljuhul see oli no nii armas, et meil olid nunnu-krambid kadiga :)

Ülimalt kaiff oli see parkitiir meil. Tagasiminnes koju jäime ise selle streigi sisse ja streikisime ise ka, või no mina streikisin käes silt NO ... ja mõtlesin et olen maruäge.

Aga... seda võin küll öelda, et külmavärinad käisid läbi mitmeid kordi, kui neid rahvamasse nägin ja kuidas nad laulsid, karjusid ja kõndisid ja hoidsid ühte, sest niipalju kui ma lugenud olen, siis Hispaania pole väga patriootlik maa.. Mitte nii nagu Eesti. Ühest kohast lugesin isegi, et hispaanlastel on muul ajal oma riigist täiesti kama kaks, aga kui keegi kuskil midagi võidab siis on OOOO SPAIN MY COUNTRY. Seal nad hoidsid küll ühte :) sweet.

Neljapäev, 30. september
Hommikul oli kuidagi ülimalt positiivne tunne... ma ei oska seletada seda. Osad hommikud on sellised :D .. Käisin koolis ja cost accountingus mind nii häiris, et mingi tobe keelebarjäär on ees, sest et kust ma pean teadma kõiki kuradi coste ja revenue'de liike ingliskeeles, ööäh ja muudki veel aga targemaks sai ja grupitööd sai ka teha jälle :) Aga directing people oli asjalik ja saime endale kaks türklasest sõpra, kes on väga toredad ja siis ühe londoni tsikiita ka:) Pärast läksime koju ja seadsime valmis ennast üheks miitinguks. Ehk siis EuropeanVibe'i meetingule.. kus meile räägiti ühest uuest tööst, mille me ka sealsamas vastu võtsime. Ma ei hakka hõiskama midagi, aga kui me ise selle nimel kõvasti vaeva näeme, siis hakkab kõik ülesmäge minema. Kui me sealt välja tulime, oli meie õnn kahesajakordistunud. Ma ei tea kas ma bloogi kirjutasin sellest kuidas me Kapitalist välja tulime ja olime maruõnnelikud, et töö saime. Vot, korrutage see umbes 100ga ja saate selle, mis meil nüüd oli, sest et see töö on hoopis midagi paremat. ja.. Kollektiiv on pool võitu.. te ei kujuta ette ka kui toredad nad kõik seal olid :) Kõik hullult rääkisid ja abistasid ja muud stuffi... nii lahe :) Ostsime tähistamiseks Tinto de Veranod, aga peole siiski ei läinud. Liisil olid mingid muud teemad. natuke kurvaks kiskus õhtu, kahjuks.. ja kaua sai üleval oldud..

Reede, 1.oktoober (ja viinakuu algus, niiet 123 hoidke lippu kõrgel)!
Tähistasite ikka ???
Okei. Igaljuhul.. Ma ei jõudnud kooli, mis oli väga paha.. Aga no ma tahtsin hästi kaua magada ja kui ma midagi väga tahan, siis ma tavaliselt saan selle. Magasin niii kaua kui võimalik ja siis koristasin ja tegin süüa ja olin niisama armas. Ja no tegelt suht passisin selle toreda reedekese oma pesas.Jana ja Mariliis läksid sellel õhtul Itaaliasse ja meie Kadiga käime oma koju kahekesi :) Õhtul... olid pikemad jutud ja kõik oli jälle back to normal... vähemalt jah.. Mis oli nii armas, et no keeruline sõnadesse panna seda. Ma lihtsalt armastan seda meest jubepalju.


Laupäev, 2.oktoober

TOLEDO !!!!

Ehk siis mina ja my mate Kadi otsustasime, et kui tasuta saab, siis why not ja läksime Toledosse, ehk siis ühte väga kuulsasse Hispaania linna, mis on ikka ülivana ja ammu ammu ehitatud, nimelt pronksiajal juba suht.
Asub ta siis põhimõtteliselt Hispaania keskel ja on kuulus selle poolest, et seal eksisteerivad koos kristlased, juudid ja moslemid. Ja paljud Hispaania kuulsad inimesed on Toledos elanud. Aga praegu ei ela seal üle 83 tuhande inimese :) Aga .. faktid faktideks, neid saate Vikipeediast ka lugeda ilmselt... Siiski pean ütlema, et päris kõva ajalugu on sellel linnal.. ja ta on nii ägedalt paigutatud, lausa mäe otsa, niiet vaade on igaltpoolt selline, et ise ka ei usu..





Minu emotsioonide kohapealt pean ütlema, et mul on uus armastus, ja see on (wow) Toledo. Ma armastan sellist Hispaaniat... nii väga. Ja ma olen ülimalt tänulik, et ma juba teine nädalavahetus järjest läksin kuskile, kus on Hispaania :) Jah... Madrid on ka armas ja hea ja koduks saanud, aga vahest on hea saada sellisesse Hispaaniasse, kus on rahu ja ... kitsad tänavad ja... rõõmsad tantsivad inimesed, miljonivaade, pisidetailid, rahulikud pargid, ülimalt... HISPAANIA. Okei.. ma suht ohkasin ja ahhetasin ja ahmisin õhku, sest seal oli.. natuke liiga ilus ja siiralt.. see oli midagi sellist, mida igaüks peaks nägema, kogema ja .. tundma. õhh... praegu tulevad ka külmavärinad peale. Aga mitte külmast, sest laupäeval sain vist päikest, kuna mingi 29 kraadi viskas vabalt välja ja päikesekäes oli vist üle kolmekümne midagi.. ühesõnaga KUUUUUM! Grupp kellega käisime, oli ka väga toretore! Kvaliteetaeg.. Ükshetk me istusime Kadiga pargis ja ma lugesin talle oma raamatut ette ja sellistest asjadest, millest me palju mõtleme viimasel ajal.. Ja see oli nii.. imelik kuidagi... sest me olime just seal ja kohal ja olemas ja ei mõelnud mitte millelegi muule kui need raamatumõtted ja see kaiff olek.. Ja.. ei ma ei saanud päikeserabandust :D See oli reaalselt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õige ! Ja MA NII VÄGA ARMASTAN TOLEDOT. aitähhh selle päeva eest. uinusin väga õnnelikult.

Pühapäev, 3.oktoober
Oli selline mõnus ja rahulik, puhkasime Toledo tripist ja mõtlesime, et meie elu on täitsa hea vot. Aa ja Kadi oli megapsühho ja tahtis kuskilt jahu sebida. Et pannkooke meisterdada mulle.. Ja muidugi minu pidi ta kaasa sebima, et seda minna otsima. Mina olin tõbine ja veidi palju kurk-valus-nohu tundega. Aga me läksime ikka. Kadi oli järjekindel :D Poeskäik oli suurim fail, sest kõik poed olid kinni (pühapäevad jeee, hispaanlasedd jeee jou). Tulime sama targalt koju tagasi ja praadisime kartulaid sibulaga :D muyyy bien oli !

Esmaspäev, 4.oktoober
OOO ma läksin esimest korda täiesti ÜKSI kooli. Nagu täiesti üksi. wow... ise ka ei suuda uskuda, et üks väike liisi läks ise metroopeale, vahetas metrooo teise vastu ja siis läks ise bussipeale ja siis ise astus kooliuksest ka sisse :D haha.. okeii tegelt lihtsalt imelik ja õudsalt väike tunne tekib kui seda üksi teha, sest et su ümber on nii palju inimesi koguaeg siblimas ja siis sul on selline sipelga tunne inimeste maailmas... Ma ei tea kui paljud teist seda tundnud on, aga see on mingi... suurlinna värk ma usun.. *-) Koolis oli ülipõnev.. mul ei olnud absoluutselt häält ja ma üritasin midagi rääkida, aga ei tulnd hästi välja. Siiski siiski, tund oli pretty much asjalik, kuigi ma olin kõike seda õppinud juba, aga nüüdsiis inglisekeeles. Viisin kadile JAHU, aga pannkooke ta mulle ikka ei teinud, vaid õppis terve päeva ja ma tundsin ennast väga üksikuna :D:D:D Aga mina avastasin alles kell 11 öösel et ohooo mul ka vaja õppida :D Nojah, niipalju siis sellest, et tegelt ma vaatasin hoopis OC'd edasi, millest ma endiselt addiccted olen. Aga uni tuli lõpuks..

Teisipäev, 5.oktoober
(BTW Kadil on kuu aja pärast sünna, ehk siis varsti saab torti ja shampust tasuta :D onju Kadi ? )
MMMMM kui lahe oli ärgata kell 6 jälle :D Ja ülimalt unisena koolis tsillida... Aga no vähemalt sai jälle asju tehtud. Üks aine on meil sellise nimega nagu produccion publicitaria ja seal me peame reklaami tegema,.. ise nagu.. MTV'le. Muidugi kõik on nagu päris. Me peame helistama ka production house'i ja küsima, et kas nad oleks nõus meie ideed ka producima. Me pole selle peale veel mõelnud, et kuhu me helistame, aga progress on töös. Siin on mõned karakterid, keda me oma reklaamis kasutame ( Edio joonistas ) ja ülejäänust räägin kunagi hiljem. Kadiga olime asjalikud veel ka teises tunnis.. Ja siis veel järgmise tunni aja jooksul, kui tegime oma homeworki ja tööasju :) Kodust läksime suht kohe ka koosolekule, kus oli jälle nii positiivne.. ja kuigi me raha veel ( kordan: VEEL) ei saanud, siis positiivne oli see, et kõik olid NII SÕBRALIKUD... ja nii armsad ja julgustasid. see oli hea. Järgmine nädal saame juba kindlalt kasvõi miinimumsumma :)

Oeh, saigi juba veidi pikalt siin jutustatud..

Aga.. ükspäev oli nii, et üks mu vana ja kuidagi kaua kadunud sõber leidis mu üles enda msnis ja hakkas minuga rääkima. ta ei teadnud midagi sellest, et ma hispaanias olen... (kuigi meil on kõik facebookid ja orkutid ja asjad).. ja siis ma rääkisin talle... ja ta ütles mulle et "sul on üldse päris täisväärtuslik elu ma vaatan." ja.. "vau, on sul alles hästi läinud"..

Sellised asjad panevad su korraks tagasi mõtlema, et kuhu sa tegelikult jõudnud olen ja kui palju sa saavutanud juba oled. Jah on küll nii et koguaeg taahad edasi ja edasi pürgida ja paremaid ja suuremaid ja uuemaid asju ja elu ja muud sellist. Mina olen siin olnud vb natuke liiga kaua stuck sellises mõttekäigus nagu et oleks aind natuke rohkem raha. Ja vb ma ei mõtle sellepeale, et kui palju ma nägin vaeva, et siia üldse tulla ja kui väga ma seda ootasin.. ja kui see lõpuks käes on, tuleb seda nautida. Ma ei väida, et ma ei naudi, aga ma olen aus enda vastu lihtsalt. Eitamine ka ei aita.. Ma võin öelda aitähh sellele vanale sõbrale, kes mulle nende lausetega meelde tuletas kui uhke ma võin enda üle olla... ja kui palju mul praegusega juba käes on. Mingi muu asi siin ei mängigi rolli kui ma ise.. ja kuivõrd kvaliteetseks ma oma elamused teen, sest aind nii saan ma öelda, et ma ei kahetse mitte midagi, mitte ühtegi tundi mis ma Hispaanias veetnud olen... ja nii ongi...

aga... kell on 1.. ja minul käib repeat'i peal selline veidi masendav laul nagu Joshua Radin - the fear you won't fall.. Ja päris ränk on mõelda, et täpselt nädala aja pärast läheb minu kallis sõjaväkke ja meie suhtlemine on täiesti .... kuidas võimalik ja kuidas juhtub.. et siis nüüd alles päris värk algab. Aga eks ma ikka informeerin teid, kuidas ma sellega toime tulen :D Ma usun, et kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks ja kui ma olen nii rambo nagu ma juba praegu olen, siis polegi midagi karta.

aga..

And I know it's easy to say but it's harder to feel
This way
And I miss you more than I should
Than I thought I could
Can't get my mind off of you

I know you're scared that I'll soon be over it
That's part of it all
Part of the beauty of falling in love with you is the fear you won't fall
It hasn't felt like this before