love won't obey our expectations....
....it's mystery is pure and absolute.
Armastus ei kuuletu, aga see on ju teada. Armastus on müsteerium ja sellest rääkida ja sõnadesse panna on rumalus, lausa lollus, sest seda ei saa teha ja seda ma olen ammu avastanud. Aga seda saab näha. Eile ma nägin seda ühes filmis, mida ma pidin juba ammu vaatama, aga ilmselt tulevad kõik filmid ikka siis kui peavad. Siis kui ma neist aru saan. See on hea.
Filmiks oli The Bridges of Madison County ja peanäitlejateks olid Clint Eastwood ja Meryl Streep, ehk siis aegumatud klassikud. Film oli 1995 aasta oma ning seega 15 aastat vana juba. Raamat on kirjutatud Robert James Wallneri poolt ja eestikeelne pealkiri sellele on "Sillad jõel" (ajuvaba tõlge mu arust aga okei)
Filmist ma pikemalt ei räägi, vaid kõik minu filmid ... asuvad mul nüüd sellel aadressil (sealhulgas ka viimane film) .. (http://liisifilmid.blogspot.com) ja no kuna ma alles alustasin sellega, siis see loodetavasti ikka pidevalt täieneb :)
---------------------------------------------------------------------------
Ma mõtlen hoopist sellest teemast. this kind of certainty comes but once in a lifetime.. meist enamus loodab sellist võimalust elus.. paljud aga ei tea veel seda. paljud ei taha ka, sest neile meeldib stabiilsus. Stabiilsuses võib ka armastada. Aga mina seda niimodi ette ei kujuta. See on midagi teistsugust. Minu ümber on olnud paar inimest, kes on seda hullu tunnet tundnud, seda värinat sees, kui sa kedagi suudled või kui keegi sind kallistab... okei loogiline oleks, et me kõik oleme seda tundnud.. ja ma loodan et te kõik oletegi, sest mina olen ka, aga .. nendel inimestel on asi selles, et see kestab, see tunne, see hull tõmme.. see .. palavikusurinavärina tunne. ma ei oska seletada.
Ma arvan et õige on ikkagi elada enda jaoks, mitte enda mehe ega enda lapse ega enda perekonna jaoks... ja päris lootust ka ei tasu kaotada, kui 45-50 aastaselt on enda mehega romance gone, tuleb äkki ikka natuke pingutada, aga kui ei- siis ei ja tuleb miskit muud. life goes on, mina küll ei taha jääda 70 aastaselt mõtlema, et miks ma nii taun olin ja enda elu ei muutnud.
... oeh.. ma nagu teaks täpselt kuidas ma elus käituma hakkan ... tegelt ma ainult mõtlen et ma käitun nii..
.. sest KEEGI ei tea, ega saagi seda teada enne kui ta seal olukorras sees on..
Lihtsalt see film tõi nii palju asju minu pähe ja minu südamesse, et kõik väga keerles. Õnneks.. on minul mu kallis, kes mulle tekitabki neid tundeid vahest ja vahest on valus ka, aga mitte halbade või heade asjade pärast vaid tunnete pärast. why is that.. i don't know, aga ma tean, et nii on ja see on väga kreisi. aitäh minu musile. mas.
Armastus ei kuuletu, aga see on ju teada. Armastus on müsteerium ja sellest rääkida ja sõnadesse panna on rumalus, lausa lollus, sest seda ei saa teha ja seda ma olen ammu avastanud. Aga seda saab näha. Eile ma nägin seda ühes filmis, mida ma pidin juba ammu vaatama, aga ilmselt tulevad kõik filmid ikka siis kui peavad. Siis kui ma neist aru saan. See on hea.
Filmiks oli The Bridges of Madison County ja peanäitlejateks olid Clint Eastwood ja Meryl Streep, ehk siis aegumatud klassikud. Film oli 1995 aasta oma ning seega 15 aastat vana juba. Raamat on kirjutatud Robert James Wallneri poolt ja eestikeelne pealkiri sellele on "Sillad jõel" (ajuvaba tõlge mu arust aga okei)
Filmist ma pikemalt ei räägi, vaid kõik minu filmid ... asuvad mul nüüd sellel aadressil (sealhulgas ka viimane film) .. (http://liisifilmid.blogspot.com) ja no kuna ma alles alustasin sellega, siis see loodetavasti ikka pidevalt täieneb :)
---------------------------------------------------------------------------
Ma mõtlen hoopist sellest teemast. this kind of certainty comes but once in a lifetime.. meist enamus loodab sellist võimalust elus.. paljud aga ei tea veel seda. paljud ei taha ka, sest neile meeldib stabiilsus. Stabiilsuses võib ka armastada. Aga mina seda niimodi ette ei kujuta. See on midagi teistsugust. Minu ümber on olnud paar inimest, kes on seda hullu tunnet tundnud, seda värinat sees, kui sa kedagi suudled või kui keegi sind kallistab... okei loogiline oleks, et me kõik oleme seda tundnud.. ja ma loodan et te kõik oletegi, sest mina olen ka, aga .. nendel inimestel on asi selles, et see kestab, see tunne, see hull tõmme.. see .. palavikusurinavärina tunne. ma ei oska seletada.
Ma arvan et õige on ikkagi elada enda jaoks, mitte enda mehe ega enda lapse ega enda perekonna jaoks... ja päris lootust ka ei tasu kaotada, kui 45-50 aastaselt on enda mehega romance gone, tuleb äkki ikka natuke pingutada, aga kui ei- siis ei ja tuleb miskit muud. life goes on, mina küll ei taha jääda 70 aastaselt mõtlema, et miks ma nii taun olin ja enda elu ei muutnud.
... oeh.. ma nagu teaks täpselt kuidas ma elus käituma hakkan ... tegelt ma ainult mõtlen et ma käitun nii..
.. sest KEEGI ei tea, ega saagi seda teada enne kui ta seal olukorras sees on..
Lihtsalt see film tõi nii palju asju minu pähe ja minu südamesse, et kõik väga keerles. Õnneks.. on minul mu kallis, kes mulle tekitabki neid tundeid vahest ja vahest on valus ka, aga mitte halbade või heade asjade pärast vaid tunnete pärast. why is that.. i don't know, aga ma tean, et nii on ja see on väga kreisi. aitäh minu musile. mas.
Kommentaarid