lights back, head bang

kirjutada on täpselt niipalju, et oi kui palju oleks kirjutada.
aga.. kui ma ei saa aru. siis ma ei saa kirjutada.
milles siis asi on?

ma ei tea
kõik on kuidagi veidi liiga imelik. selline kahtlane tunne käib seest läbi.
kui keegi saaks aru, kui ma ise saaks aru, siis oleks väga hea,
aga ei ole... ja ongi kui suletud nõiaring siin.

niivisi ei ole mõtet üldse midagi edasi teha, niimodi kui ei olda seesmiselt õnnelikud ning rahul. where is the point?
ma arvan et kõik ilusadtoredadarmsad suhted jõuavad ühel hetkel sinna punkti kus pea on tühi aga probleeme tuleb nagu murdu. igast väikesest asjast lähevad kõik maru närvi ja sellised asjad ajavad hulluks. üksteist aetakse hulluks. oma käitumisega. kui ei osata käituda või käitutakse väga valesti. öeldakse valesid asju. kus on õiged asjad? mis on õiged asjad? see punkt on vastik aga selle peab vist kuidagimoodi ületama. hea küsimus oleks et kuidas... aga tegelt ma tean kuidas... Koos. no matter what, kui tahetakse, siis saadakse kõik, mis tahetakse.. ja nii see peab lihtsalt olema


või ma olen millestki ikka väga valesti aru saanud
U tell me.


ja... lauluks
kleerup-until we bleed.

Lights black; heads bang
You're my drug
We live it
You're drunk, you need it
Real love, I'll give it
So we're bound to linger on
We drink the fatal drop
Then love until we bleed
Then fall apart in parts.......