against all odds.

Mul on täna vist väga emotsionaalne päev. alustades raske ärkamisega..vahepeal kingiti roos, sest "sa ju istud siin uhkes üksinduses", järgnesid vaidlused väärtushinnangutest ja minu elu analüüs, kuidas ma vaidlen ja vigu teen ja kuidas ma ei kuula teisi ja ei austa arvamusi ja.. muu selline, ning lõpetades üksi.. Sex and the City neljanda hooaja viimaste osadega, mis lihtsalt made me cry all the time.
... ja.. ma igatsen oma katut, et me saaks koos linnapeale minna ja ilusad olla ja et ei peaks mitte midagi mõtlema, saaks vaid rääkida oma muredest ja rõõmudest ja lihtsalt ollla.. olla olemas.. Oeh.. where is it all..
mitte miski pole tegelikult perfektne, kuigi me otsime seda ja oleme alati otsinud. Aga.. miks peakski olema.. miks me otsime seda.... üleüldse.. miks ma räägin?

Ma ausaltöeldes ei tea, miks ma räägin, sest mul on selline tunne et mul on nii palju rääkida, aga keegi ei taha ega saa kuulata ja ma võin vabalt ka endale rääkida, sest mulle meeldib endaga rääkida. ma oskan endaga vaielda, ma oskan ennast kiita, ma ei anna endale järgi, ma oskan ennast endale (ja teistele) õigustada, ma oskan ennast maha teha, ma oskan kõike.. endale.
Teised inimesed ongi vahest minu jaoks liiga keerulised ja liiga lihtsad. või olen mina.. mingi tsombe (nagu katu armastab öelda) siin on... igastahes mulle meeldib see, et ma saan endaga hästi läbi. aga ma tean, et ma olen selline inimene, kes tahab ka nendega hästi läbi saada, keda ta (ja kes teda) armastab.
Üldjuhul, ärge saage valesti aru, ma saangi nendega läbi ja midagi pole valesti, mul on lihtsalt emotsionaalsushetked ja ma lihtsalt analüüsin... elu. Igastahes...

Mul on melanhoolsus ja seda näeks igaüks kes siit hotelliuksest sisse asutuks. esiteks mul on siin täitsa pime, vaid laualamp põleb, teiseks mu silmad on vesised, sest ma vaatasin sex and the city I heart NY just.. ja kolmandaks i feel alone. ( no sad faces please)

Ilmselt lihtsalt sellised hetked on vajalikud, et kõik oleks bullshit ja masendav. muidu me ei väärtustaks neid, mis on head, õiged päevad. ja see on juba vana teema.
Polegi miskit öelda, kui et päris mõttetu postitus sai. aga lihtsalt oma vigadest vist ei õpita. ja pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad või kuidas see oligi. ma lihtsalt arvan et enne tuleb rääkida enda asjad selgeks endaga ja siis hakata teiste asju arutama. Arvamust saab alati avaldada, oma põhimõtete eest peab seisma (nagu mina seda teengi) ja teisi peab kuulama (jah sul on õigus) aga haiget ei tohi teha. see on against all odds.
me keegi pole täiuslikud, mina pole ka .... veel aga eks me ikka täiustame üksteist alati ja igapäev. me kõik.

Praegu ma lihtsalt ei tahaks absoluutselt MITTE midagi muud kui võtta oma Carrie, minna meie ny cafe'sse, ehk suudlevatesse tudengitesse.. või kuskile ja teha üks väike cosmopolitan või mojito. I would love that.