i'm possible

kuigi tulemas on väga raske nädal ja väga palju asju alustades informaatika kontrolltööst, mida ma tänu tänasele ja ühele armsale inimesele juba jagama hakkasin, minnes edasi teeviidale, kus ma olen järgmise nädala neljapäeval lõpetades õiguse aluste eksamiga reedel ning laupäevaks esitada tuleb ka uurimus erialaõppest. Niiet ei saa kerge olema, pluss muidugi veel sada kodutööd ja inka projekt ja eestikeele lõputöö. Lihtsalt ei tohi mõelda nii nagu mina täna juba natukeseks ajaks mõtlesin.. et ma ei saa hakkama. Midagi pole võimatut.. kõik on täiesti ja veelkord täiesti võimalik. Tuleb ainult asju tegema hakata ja siis läheb kõik omasooodu. I'm possible.. i'm possible!

ma olen üleni väsinud, õnneks veel mõned tunnid, nii 5 ja siis saan jälle koju magama. juba nii väga ootan ja loodan, et siia laua peale magama ei jää. vast ei jää. tahaks midagi head. mul on samas kõik hea olemas. ainult et praegu tahaks kellegi kaisus olla. mitte siin kõledas võru linnas, kus mitte ükski inimhing ka ei liigu. kõhe on. Aga selle-eest on mul kaks vaprat, kes kella kahe paiku veel msnis jalutavad ja nad on ühed mu kõige kallimad. musikatu ja musiireena juba magavad, aga mõtetes olen ikka nendega.

kolmapäeval oli muidu nii liblikas,nostalgias ja rõõmsuses, kõiges selles hea olla. reinikus oli ikka kõik samamoodi, ainult meid, neid ägedaid 12ndike enam polnud. meie naer ei kõlanud üle kolmanda korruse koridoride, mäukat ei olnud jälle kõva häälega seletamas kuskil, ida ei naernud üle koolimaja ja eini kõlavat naeru ma ka kõrvaga ära ei tabanud.liisu ei jobutanud kuskil oma väärakate liigutustega ja katu küll oli minuga kaasas aga ta ei näidanud fakki ega teinud catwalki koridori peal. joosep ei tulnudki koolis vastu, kuigi teda niigi nii harva näha oli, ja kui oli,siis ta rääkis, et ta peab nüüd autot müüma minema või midagi. karla ei kiusanudki allarit ja timmi suurt kuju ma ka kuskil ei näinud. isegi mina olin liiga korralik, et olla väike nohik (väike allik) kuskil nurgas oma ajalooga tegelemas või siis kuskil kõva häälega klassile jauramas, mis üritused reinikus toimuma jälle hakkavad... vaikne ja kuidagi hallim oli seal. õpetajad olid ikkagi sama entusiastlikud. Heli Leegi käest küsisin, et kuidas siis teil läheb, et kas klassid on head. Ja ta ütles nii armsalt, et nalja enam nii palju ei saa, kui teiega sai. Tõesti... inka tundidest ma mäletangi ainult nalja ja naeru ja igavesi vaidlusi. lihtsalt ülim oli gümnaasiumiaeg. olen tänulik! esitlus läks ka hästi ja Mattias pani noortele abiturientidele südamele, et nad valiksid ära , mida nad teha tahavad ja siis õpikisd ainult vajalikke asju, ülejäänd ained võib hoida nii stabiilselt keskmiselt 2,5 peal :D see oli hästi tore ja vajalik tegelikult, sest osad inimesed lihtsalt õpivadki üle ennast ja põevad mõttetute hinnete pärast. Mina tegin ka mõned korrad nii, aga lõpuks sain aru, kui mõttetu see oli...

kolmapäeval oli veel sellesmõttes ka tore päev, et Liisu juures oli üle pika aja niiii nii armas õhtu. laulsime karaoket ja sõime piparkoogikooki. ja hea oli.. nii hea! klubis oli ka hea, aga ka mina tunnen, et keskkoolis oleks nagu kõik klubipeod saadud ära tantsitud ja käidud,.. midagi jääb nüüd juba nagu puudu... aga tore oli sellegipoolest.
täna on tegelt juba reede ja see nädal olen ma VÄGA väga vähe maganud. tegin kalkulatsioone veidi ja sain et 5 öö peale 22 h magada tähendab siis 4,4 h iga ööpäeva kohta, on ikka liiga vähe. Sellepärast mu mõistus ei võta ja süda tahab ainult sõprade ja kallitega olla. Aga küll tuleb see mõistuse aeg ka. ma tean :)

Ma nii loodan, et ma ei kaota kunagi usku endasse ja olen omaenese superstaar ja enda arust kõige targem ja osavam ja muud head asjad kokku. Nii on hea ja enesekindel olla. Kui ma selle ära kaotan, siis on kõigil hästi lihtne mulle peale astuda. Ma võin ju kasvult väike olla... väike ongi parem olla, aga tegelikult olen ma suur oma mõtetes, teadmistes ja armastuses.

aitähh sulle ilus hommik, et sa tõid mullle tagasi mu emotsioonid ja õnnelikkuse.
aitähh.

(Ps. üks kallis inimene ütles mulle, et ta ei ole harjunud, et teda niimodi tänatakse igasuguste erinevate asjade või teenete või tegude eest, sest tänapäeval võtavad kõik seda iseenesestmõistetavalt. see on päris haruldane, et keegi tänab üldse kedagi millegi eest, kasvõi autosõidu, pulgakommi või pai eest... mina pole sellest kunagi aru saanud. ma arvan et ma ei jõua kunagi ära tänada oma emmet,issit, õde, kiisusid, sõpru ja kalleid... kui palju nad on tegelt minu jaoks teinud ja üleüldse.. jah isegi kiisud :)


aitäh :)