Pikk tee iseendani [lõpukirjand] 25. aprill 2009
Maailm meie ümber on pidevas muutumises. Kõigil on kiire ja inimestel jääb järjest vähem aega enda jaoks. Meie elud ja isiksused on väga erinevad, samuti ka väärtushinnangud. Paljud inimesed on oma eluga rahul ja täiesti külmad nende sisemaailma puudutavate küsimuste suhtes. Enamikku meist ühendab aga soov teada saada, et milleks oleme siia maailma sündinud ning kuidas ennast leida.
Tänapäeva noored janunevad seikluste ja kogemuste järele. Otsitakse erinevaid võimalusi eneseteostuseks ning rännatakse kaugele selleks, et ennast leida. August Gailit’i teoses “Ekke Moor” läheb nimitegelane rändama selleks, et oma “teravad nurgad maha lihvida” ja saada paremaks inimeseks. Seda kõike teeb ta nii armastuse kui ka enda pärast. Ekke näeb maailma laiemast vaatenurgast ning tajub, et on saanud palju kogemusi. Ta tunneb, et on leidnud enda sees selle miski, mis viib teda pikal eluteel edasi. Ka P.Coelho teose “Alkeemik” peategelane läks reisima ja riskis enda töö ning eluga. Õigesti tegi, sest ta sai osa maailma imelistest hetkedest ja tunda tõelist armastust. Alkeemik ei kahetsenud mitte midagi, vaid tundis, et on kogemuste võrra palju rikkam. Arvan, et inimesed ei saa istuda ainult nelja seina vahel ja mõtelda, et küll varsti tabab neid õnn. Selleks, et ennast leida ja õnnelik olla, tuleb minna piisavalt kaugele, välja oma mugavustsoonist, ning olla kõigele avatud. Tänapäeval nimetatakse sellist rännakute aega nn. Odüsseuse perioodiks. Arvan, et igaüks meist peaks sellise aja elust läbi tegema, et mõista enda olemust ja olema võimelised end leidma.
W.Shakespeare on öelnud, et elu on kui rooside ja okastega palistatud tee. Arvan, et ka eneseleidmisega on nii. Ühel hetkel näib tunduvat, et oleme ennast leidnud, teisel hetkel see tunne kaob ja muutub keeruliseks end jälle uuesti leida. Paljud inimesed ei üritagi, kuid on ka neid, kes hakkavad ennast otsima alles elu lõpul. E.M.Remarque’i teose “Taeval ei ole soosikuid” peategelane Lillian on suremas, kuid ta tunneb, et on veel palju vaja korda saata. Ta lahkub raviasutusest koos võidusõitja Clerfayt’iga ja kogeb kõike alates ilust ja armastusest kuni sõltuvuse ja valuni. Lilliani isiksus areneb, sest ta teeb ise oma otsused. Teda ei piira haigus, sest ta peab tähtsamaks tunda ennast tõelisena ja tunnetada elu sügavamalt. Elu lõpul hakkavad oma eesmärke täitma ka oscariga pärjatud filmi “Viimaste soovide nimekiri” peategelased. Kaks vähihaiget meest saavad headeks sõpradeks ning teevad teoks hulljulgeid unistusi alates langevarjuhüppest kuni kõige kõrgema mäe tippu ronimiseni. Mehed muutsid oma elukäiku, täitsid unelmaid ja seetõttu avastasid enda tõelise olemuse.
Enamik inimesi ei taju, et terve meie maailm on kinni mõtlemises. Arvatakse, et probleemides ja muredes on süüdi keegi teine, halb keskkond või ebameeldiv olukord. Kas see on ikka nii? Tuntud tervendaja ja mitmete vaimsete raamatute autor Louise L. Hay on öelnud, et muutes mõtteviisi, saame muuta kogemusi. Ta ütleb veel ka seda, et kõik on meie endi teha. Kes siis seda ei teaks?! Paljud ei teagi. Mitmed arstid on juba veendunud, et haigused tulevad mõtlemisest ja varsti ei aita enam ükski antibiootikum. Ka mina ise olen kogenud, kuidas halb olek tuleneb mõtlemisest. Inimese mõtetel on tohutult suur jõud, mis mõjutab ka meie erinevaid tujusid. Tekib küsimus, et kuidas siis õigesti mõtelda? Vaatasin hiljuti ühte Louise L. Hay filmi, kus ta aitas inimestel endasse jõuda ning andis nõu. Seal oli palju inimesi, kes ei osanud õigesti mõtelda. Enamasti kui keegi tahab kogu aeg metsikult tähelepanu või mängib ohvrit, mis tuleneb sellest, et ta ei tunne end piisavalt armastatuna, tekib temas lõhe. Ei olegi võimalik endani jõuda, kui meie sees on sisemised konfliktid. Selleks, et neid vastuolusid lahendada, tuleb kõigepealt hakata ennast armastama. Kui armastame end ja elame täisväärtuslikult, hakkavad meid ka teised armastama ning eneseleidmise pikal teel on algus tehtud. Rahulolu ja õnne säilitamiseks peame end kogu aeg edasi arendama ning olema avatud.
Maailmas on palju selliseid inimesi, kellel on kindel siht silme ees, kuid veel rohkem on neid, kes on eluteel eksinud või segaduses. Lugedes tuntud koolitusjuhi Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus”, sain aru, et küsimusele “mida ma tahan?” on kõige raskem vastata. Inimesed tahavad kogu aeg kõike ja palju, kuid ei mõelda sellele, et kas kõik see on ka vajalik. Peep Vain ütleb oma raamatus, et inimesed peaksid püstitama oma eesmärgid ning neid teostades ja neile toetudes leidma tee eneseni. Lihtne teoorias, kuid kas ka praktikas? Teine Eestis väga tuntud koolitaja Aivar Haller räägib oma loengutes paljudele: “Inimesed, te saate kõik, mis tahate!” Pärast seda on mõned meist segaduses, teised aga vaimustuses. Selleks, et ennast leida, peame kõigepealt aru saama, mida elult tahame. Kui suudame sellele küsimusele juba konkreetselt vastata, oleme poolel teel eneseleidmiseni. Mina tean, et saan kõik mis taham, sest usun sellesse palju, kuid tean, et midagi ei sünni iseenesest.
Ilmselt ei piisa eneseleidmise teel ka ainult uskumisest ja teadmisest, et kõik on võimalik. Arvan, et nii oleks liiga lihtne. Tuntud psühholoog ja mitmete kuulsate raamatute autor Eckhart Tolle räägib oma raamatus “Uus maailm” sellest, kuidas inimesed unustavad oma elus kõige tähtsama – vaadata enese sisse. Keskendutakse mitteteadvusele ehk egole ning lastakse sellel oma elu juhtida. Egole “meeldib” kriitika ja tähelepanu ning ta kasvab nende arvelt. Vaadates aga enda sisse, avastaksime oma tõelise mina, teadvuse. Arvatavasti alles siis suudame teha meie tõelisest olemusest lähtuvaid otsuseid ning seeläbi aru saada, milleks siia maailma sündinud oleme. E.Tolle’i arvates on vanemad laste eneseleidmise teel suureks takistuseks. Nad arvavad, et suudavad last kaitsta kõige halva eest ning teavad, mis lapsele parim. Tegelikult tuleb meil kõik ise läbi teha selleks, et toimuks areng. Eneseleidmiseks tuleb vaadata enda sisse ja ületada kõik takistused sellel teel. Kuulsat kirjanikku W.Goethe’t tsiteerides: “Otsige iseendas ja te leiate kõik!”
Eneseleidmine on inimese elus arvatavasti üks olulisemaid prioriteete. Endani saab jõuda mitmel viisil, kuid igaüks meist peab valima selle õige tee. Arusaamine sellest, miks siin maailmas eksisteerime, võib viia suuremate ning üllamate tegudeni. Arvan, et inimene leiab ennast aegamööda ja lõpuks käib väike sähvatus ning kõik saab selgeks. Olla õnnelik ja rahul on ilmselt enamiku inimeste eesmärk. Tuleb mõtelda, et ainult meie ise saame oma elu täisväärtuslikumaks muuta. Rooma filosoof Seneca on öelnud: “Elu on pikk, kui ta on täiuslik. Mõõtkem seda siis tegude, mitte ajaga.” Eneseleidmise tee võib olla küll pikk, kuid kui see leitud, on kõik teed lahti.
Tänapäeva noored janunevad seikluste ja kogemuste järele. Otsitakse erinevaid võimalusi eneseteostuseks ning rännatakse kaugele selleks, et ennast leida. August Gailit’i teoses “Ekke Moor” läheb nimitegelane rändama selleks, et oma “teravad nurgad maha lihvida” ja saada paremaks inimeseks. Seda kõike teeb ta nii armastuse kui ka enda pärast. Ekke näeb maailma laiemast vaatenurgast ning tajub, et on saanud palju kogemusi. Ta tunneb, et on leidnud enda sees selle miski, mis viib teda pikal eluteel edasi. Ka P.Coelho teose “Alkeemik” peategelane läks reisima ja riskis enda töö ning eluga. Õigesti tegi, sest ta sai osa maailma imelistest hetkedest ja tunda tõelist armastust. Alkeemik ei kahetsenud mitte midagi, vaid tundis, et on kogemuste võrra palju rikkam. Arvan, et inimesed ei saa istuda ainult nelja seina vahel ja mõtelda, et küll varsti tabab neid õnn. Selleks, et ennast leida ja õnnelik olla, tuleb minna piisavalt kaugele, välja oma mugavustsoonist, ning olla kõigele avatud. Tänapäeval nimetatakse sellist rännakute aega nn. Odüsseuse perioodiks. Arvan, et igaüks meist peaks sellise aja elust läbi tegema, et mõista enda olemust ja olema võimelised end leidma.
W.Shakespeare on öelnud, et elu on kui rooside ja okastega palistatud tee. Arvan, et ka eneseleidmisega on nii. Ühel hetkel näib tunduvat, et oleme ennast leidnud, teisel hetkel see tunne kaob ja muutub keeruliseks end jälle uuesti leida. Paljud inimesed ei üritagi, kuid on ka neid, kes hakkavad ennast otsima alles elu lõpul. E.M.Remarque’i teose “Taeval ei ole soosikuid” peategelane Lillian on suremas, kuid ta tunneb, et on veel palju vaja korda saata. Ta lahkub raviasutusest koos võidusõitja Clerfayt’iga ja kogeb kõike alates ilust ja armastusest kuni sõltuvuse ja valuni. Lilliani isiksus areneb, sest ta teeb ise oma otsused. Teda ei piira haigus, sest ta peab tähtsamaks tunda ennast tõelisena ja tunnetada elu sügavamalt. Elu lõpul hakkavad oma eesmärke täitma ka oscariga pärjatud filmi “Viimaste soovide nimekiri” peategelased. Kaks vähihaiget meest saavad headeks sõpradeks ning teevad teoks hulljulgeid unistusi alates langevarjuhüppest kuni kõige kõrgema mäe tippu ronimiseni. Mehed muutsid oma elukäiku, täitsid unelmaid ja seetõttu avastasid enda tõelise olemuse.
Enamik inimesi ei taju, et terve meie maailm on kinni mõtlemises. Arvatakse, et probleemides ja muredes on süüdi keegi teine, halb keskkond või ebameeldiv olukord. Kas see on ikka nii? Tuntud tervendaja ja mitmete vaimsete raamatute autor Louise L. Hay on öelnud, et muutes mõtteviisi, saame muuta kogemusi. Ta ütleb veel ka seda, et kõik on meie endi teha. Kes siis seda ei teaks?! Paljud ei teagi. Mitmed arstid on juba veendunud, et haigused tulevad mõtlemisest ja varsti ei aita enam ükski antibiootikum. Ka mina ise olen kogenud, kuidas halb olek tuleneb mõtlemisest. Inimese mõtetel on tohutult suur jõud, mis mõjutab ka meie erinevaid tujusid. Tekib küsimus, et kuidas siis õigesti mõtelda? Vaatasin hiljuti ühte Louise L. Hay filmi, kus ta aitas inimestel endasse jõuda ning andis nõu. Seal oli palju inimesi, kes ei osanud õigesti mõtelda. Enamasti kui keegi tahab kogu aeg metsikult tähelepanu või mängib ohvrit, mis tuleneb sellest, et ta ei tunne end piisavalt armastatuna, tekib temas lõhe. Ei olegi võimalik endani jõuda, kui meie sees on sisemised konfliktid. Selleks, et neid vastuolusid lahendada, tuleb kõigepealt hakata ennast armastama. Kui armastame end ja elame täisväärtuslikult, hakkavad meid ka teised armastama ning eneseleidmise pikal teel on algus tehtud. Rahulolu ja õnne säilitamiseks peame end kogu aeg edasi arendama ning olema avatud.
Maailmas on palju selliseid inimesi, kellel on kindel siht silme ees, kuid veel rohkem on neid, kes on eluteel eksinud või segaduses. Lugedes tuntud koolitusjuhi Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus”, sain aru, et küsimusele “mida ma tahan?” on kõige raskem vastata. Inimesed tahavad kogu aeg kõike ja palju, kuid ei mõelda sellele, et kas kõik see on ka vajalik. Peep Vain ütleb oma raamatus, et inimesed peaksid püstitama oma eesmärgid ning neid teostades ja neile toetudes leidma tee eneseni. Lihtne teoorias, kuid kas ka praktikas? Teine Eestis väga tuntud koolitaja Aivar Haller räägib oma loengutes paljudele: “Inimesed, te saate kõik, mis tahate!” Pärast seda on mõned meist segaduses, teised aga vaimustuses. Selleks, et ennast leida, peame kõigepealt aru saama, mida elult tahame. Kui suudame sellele küsimusele juba konkreetselt vastata, oleme poolel teel eneseleidmiseni. Mina tean, et saan kõik mis taham, sest usun sellesse palju, kuid tean, et midagi ei sünni iseenesest.
Ilmselt ei piisa eneseleidmise teel ka ainult uskumisest ja teadmisest, et kõik on võimalik. Arvan, et nii oleks liiga lihtne. Tuntud psühholoog ja mitmete kuulsate raamatute autor Eckhart Tolle räägib oma raamatus “Uus maailm” sellest, kuidas inimesed unustavad oma elus kõige tähtsama – vaadata enese sisse. Keskendutakse mitteteadvusele ehk egole ning lastakse sellel oma elu juhtida. Egole “meeldib” kriitika ja tähelepanu ning ta kasvab nende arvelt. Vaadates aga enda sisse, avastaksime oma tõelise mina, teadvuse. Arvatavasti alles siis suudame teha meie tõelisest olemusest lähtuvaid otsuseid ning seeläbi aru saada, milleks siia maailma sündinud oleme. E.Tolle’i arvates on vanemad laste eneseleidmise teel suureks takistuseks. Nad arvavad, et suudavad last kaitsta kõige halva eest ning teavad, mis lapsele parim. Tegelikult tuleb meil kõik ise läbi teha selleks, et toimuks areng. Eneseleidmiseks tuleb vaadata enda sisse ja ületada kõik takistused sellel teel. Kuulsat kirjanikku W.Goethe’t tsiteerides: “Otsige iseendas ja te leiate kõik!”
Eneseleidmine on inimese elus arvatavasti üks olulisemaid prioriteete. Endani saab jõuda mitmel viisil, kuid igaüks meist peab valima selle õige tee. Arusaamine sellest, miks siin maailmas eksisteerime, võib viia suuremate ning üllamate tegudeni. Arvan, et inimene leiab ennast aegamööda ja lõpuks käib väike sähvatus ning kõik saab selgeks. Olla õnnelik ja rahul on ilmselt enamiku inimeste eesmärk. Tuleb mõtelda, et ainult meie ise saame oma elu täisväärtuslikumaks muuta. Rooma filosoof Seneca on öelnud: “Elu on pikk, kui ta on täiuslik. Mõõtkem seda siis tegude, mitte ajaga.” Eneseleidmise tee võib olla küll pikk, kuid kui see leitud, on kõik teed lahti.
Kommentaarid