Pikk tee endani. [lõpukirjand 25.aprill.2009]
Maailm meie ümber on pidevas muutumises. Kõigil on kiire ja inimestel jääb järjest vähem aega enda jaoks. Meie elud ja isiksused on väga erinevad, samuti ka väärtushinnangud. Paljud inimesed on oma eluga rahul ja täiesti külmad nende sisemaailma puudutavate küsimuste suhtes. Enamikku meist ühendab aga soov teada saada, et milleks oleme siia maailma sündinud ning kuidas ennast leida.
Tänapäeva noored janunevad seikluste ja kogemuste järele. Otsitakse erinevaid võimalusi eneseteostuseks ning rännatakse kaugele selleks, et ennast leida. August Gailit’i teoses “Ekke Moor” läheb nimitegelane rändama selleks, et oma “teravad nurgad maha lihvida” ja saada paremaks inimeseks. Seda kõike teeb ta nii armastuse kui ka enda pärast. Ekke näeb maailma laiemast vaatenurgast ning tajub, et on saanud palju kogemusi. Ta tunneb, et on leidnud enda sees selle miski, mis viib teda pikal eluteel edasi. Ka P.Coelho teose “Alkeemik” peategelane läks reisima ja riskis enda töö ning eluga. Õigesti tegi, sest ta sai osa maailma imelistest hetkedest ja tunda tõelist armastust. Alkeemik ei kahetsenud mitte midagi, vaid tundis, et on kogemuste võrra palju rikkam. Arvan, et inimesed ei saa istuda ainult nelja seina vahel ja mõtelda, et küll varsti tabab neid õnn. Selleks, et ennast leida ja õnnelik olla, tuleb minna piisavalt kaugele, välja oma mugavustsoonist, ning olla kõigele avatud. Tänapäeval nimetatakse sellist rännakute aega nn. Odüsseuse perioodiks. Arvan, et igaüks meist peaks sellise aja elust läbi tegema, et mõista enda olemust ja olema võimelised end leidma.
W.Shakespeare on öelnud, et elu on kui rooside ja okastega palistatud tee. Arvan, et ka eneseleidmisega on nii. Ühel hetkel näib tunduvat, et oleme ennast leidnud, teisel hetkel see tunne kaob ja muutub keeruliseks end jälle uuesti leida. Paljud inimesed ei üritagi, kuid on ka neid, kes hakkavad ennast otsima alles elu lõpul. E.M.Remarque’i teose “Taeval ei ole soosikuid” peategelane Lillian on suremas, kuid ta tunneb, et on veel palju vaja korda saata. Ta lahkub raviasutusest koos võidusõitja Clerfayt’iga ja kogeb kõike alates ilust ja armastusest kuni sõltuvuse ja valuni. Lilliani isiksus areneb, sest ta teeb ise oma otsused. Teda ei piira haigus, sest ta peab tähtsamaks tunda ennast tõelisena ja tunnetada elu sügavamalt. Elu lõpul hakkavad oma eesmärke täitma ka oscariga pärjatud filmi “Viimaste soovide nimekiri” peategelased. Kaks vähihaiget meest saavad headeks sõpradeks ning teevad teoks hulljulgeid unistusi alates langevarjuhüppest kuni kõige kõrgema mäe tippu ronimiseni. Mehed muutsid oma elukäiku, täitsid unelmaid ja seetõttu avastasid enda tõelise olemuse.
Tänapäeva noored janunevad seikluste ja kogemuste järele. Otsitakse erinevaid võimalusi eneseteostuseks ning rännatakse kaugele selleks, et ennast leida. August Gailit’i teoses “Ekke Moor” läheb nimitegelane rändama selleks, et oma “teravad nurgad maha lihvida” ja saada paremaks inimeseks. Seda kõike teeb ta nii armastuse kui ka enda pärast. Ekke näeb maailma laiemast vaatenurgast ning tajub, et on saanud palju kogemusi. Ta tunneb, et on leidnud enda sees selle miski, mis viib teda pikal eluteel edasi. Ka P.Coelho teose “Alkeemik” peategelane läks reisima ja riskis enda töö ning eluga. Õigesti tegi, sest ta sai osa maailma imelistest hetkedest ja tunda tõelist armastust. Alkeemik ei kahetsenud mitte midagi, vaid tundis, et on kogemuste võrra palju rikkam. Arvan, et inimesed ei saa istuda ainult nelja seina vahel ja mõtelda, et küll varsti tabab neid õnn. Selleks, et ennast leida ja õnnelik olla, tuleb minna piisavalt kaugele, välja oma mugavustsoonist, ning olla kõigele avatud. Tänapäeval nimetatakse sellist rännakute aega nn. Odüsseuse perioodiks. Arvan, et igaüks meist peaks sellise aja elust läbi tegema, et mõista enda olemust ja olema võimelised end leidma.
W.Shakespeare on öelnud, et elu on kui rooside ja okastega palistatud tee. Arvan, et ka eneseleidmisega on nii. Ühel hetkel näib tunduvat, et oleme ennast leidnud, teisel hetkel see tunne kaob ja muutub keeruliseks end jälle uuesti leida. Paljud inimesed ei üritagi, kuid on ka neid, kes hakkavad ennast otsima alles elu lõpul. E.M.Remarque’i teose “Taeval ei ole soosikuid” peategelane Lillian on suremas, kuid ta tunneb, et on veel palju vaja korda saata. Ta lahkub raviasutusest koos võidusõitja Clerfayt’iga ja kogeb kõike alates ilust ja armastusest kuni sõltuvuse ja valuni. Lilliani isiksus areneb, sest ta teeb ise oma otsused. Teda ei piira haigus, sest ta peab tähtsamaks tunda ennast tõelisena ja tunnetada elu sügavamalt. Elu lõpul hakkavad oma eesmärke täitma ka oscariga pärjatud filmi “Viimaste soovide nimekiri” peategelased. Kaks vähihaiget meest saavad headeks sõpradeks ning teevad teoks hulljulgeid unistusi alates langevarjuhüppest kuni kõige kõrgema mäe tippu ronimiseni. Mehed muutsid oma elukäiku, täitsid unelmaid ja seetõttu avastasid enda tõelise olemuse.
Kommentaarid