homme!

Juba homme on see päev, kus ma põhimõtteliselt astun ellu ...kui nii võib öelda.. ja lähen pärnusse kooli ja elama. Praegu on mulle parem, kui ma võtan seda nädala-ajalise reisina ja nädalavahetusteks koju. nii on kergem. Aga tõde on see, et hakkama peame saama seal ning 3 aastat( kui vahepeal midagi ei muutu) on garanteeritud.

Mu sees on igasugu tunded ja mõttted kõigest eelnevast ja ükspäev avastasin, et ma olen pool elu oma elust kirjutanud. Tegelikult isegi rohkem. 7 aastaselt hakkasin päris aktiivselt juba kirjutama, vahepealsete pausidega ja nii.. väga kirju elu on mul olnud, võiks öelda. Aga see on ainult hea.

Mu sees on kartus ja Ta ütles eile õigesti : liisi, sa kujutad endale ette kõige mustemat stsenaariumit, mis sul pähe tuleb ja kardad seda kõike, mitte ei tea, et nii läheb. Aga teadmatust ja tundmatust ongi kerge karta. Ja mina kardan... ja kardan et miski kaob ära. See kaotamise-kartus on ehk kõige suurem neist. Aga tegelt kardan ma veel kooli ka... ja kõike uut. mis on tegelikult imelik, kuna ma pole varem eriti selliseid asju kartnud. Ma olen ikka arvanud alati, et uus on hea.. vana võib olla, aga uus on hea, parem. ma ei tea.. mul on segadused ja suminad peas ja igalpool. kõhus keerlevad liblikad, aga samas pea käib ringi, sellest kõigest.

Samas ma tean, loodan, et meil tuleb Pärnus parim aeg.. jaa Katu on nii musi ! Ilma temata ma ilmselt praegu ei suudaks isegi minna sinna. Vb suudaks, aga ma ei tea, see oleks väääga-väga raske. Õnneks on seal ka veel teisi Tartlasi, kes pärnusse õnne on läinud otsima. Üldiselt peab rahul olema ja Maksimumi võtma sellest.. oma eesmärkide poole püüdlema, ammutama maksimaalselt infot ja tahtma õppida. Liisi, Tartu Ülikooli Pärnu kolledži tudeng Ettevõtluses ja projektijuhtimises. Harjumatu, aga nii ta on ja loodetavasti nii ka jääb.

Edu mulle ja teistele elluastujatele!