dreams come true

Rääkisin just Kaarinaga.. ja ma mõtlen siin, et nii hea, kui sul on miski, mille poole püüelda, mille poole minna. Kui sul on unistused ja mõtted, mida sa tahaks kindlasti teoks teha. Sihid on sellised suured väärtused, mida ei saa keegi sult võtta, vaid keegi saab sulle vaid mõtteid juurde anda.

Tavaliselt aga tekivad need mõtted sinu enda peakeses ja loodetavasti varakult, sest muidu elad oma lühikest elu täiesti mõttetult. See oleks sama hea nagu lihtsalt niisama vegeteerida kuskil. Kui midagi kutsub, tuleb minna. Kui midagi on kõrval variante, mis tunduvad mugavamad ja odavamad ja midagi muud veel, siiis tuleb see MUGAV ja turvaline maha jätta ja joosta sinnapoole , kust tuleb südamehääl" see on see õige". Kui sa ei kuule enda südamehäält, oled sa lasknud mõistusel liiialt domineerima hakata. See ongi tänapäeva kibestunud ja masendunud inimeste viga. Nad on kaotanud oskuse unistada ja püüelda sihtide poole. Milleks? küsivad nad. mugavus on teadatuntud unistustesurma faktor. siis ka veel rahu, et sa oled kõigega rahul... ei ole mõtet edasi püüelda enam. mõtlemine, et sa ei saa hakkama, on ka üks faktoritest. ebakindlus. kõik see bullshit mida kohtame enda kõrval ühiskonnas iga faking päev.

Kui mul oleks valida mingi ränk töökoht, mingi päris hea palgaga praegu kohe, siis kas ma võtaks selle vastu? Ilma mingeid kogemusi kuskilt saamata, enne elu nägemata, lihtsalt puhtalt kasu-saamise eesmärgil? kas ma võtaks selle vastu? hea küsimus.

reaalselt võtaks iga inimene selle praegu vastu. aga mina ei ole reaalne inimene. mina tahaksin kogemusi ja seiklusi ja vigu teha ja vigadest õppida ja veel rohkem seigelda, kuni ma oleks pisut kulunud, aga õnnelik, et olen saanud elult (sellelt niivõrd lühikeselt elult ) kõik selle, mis võtta annab. ühes käes shampuseklaas, teises käes maailma-kõikide-teede-atlas, trippida igasse maailma otsa, saada igalt poolt kogemust, mitte istuda käed rüpes kuskil kontoris ilmatuma tähtsat tööd tehes, kõike seda vaid selleks, et raha saada, üür ära maksta ja riideid osta? tänan ei!

ma tahan midagi enamat. ma tahan kohtuda inimestega, kes on elu näinud, ma tahan selliseid sõpru, kes teavad, et sõpruseväärtus on veel olemas. ma tahan näha kohti, kus ma pole käinud. ma tahan teha läbi santiago de compostela palverännaku. ma tahan helikopterit ja lubasid endale. ma tahan lennata üle terve maailma. ma taahan hispaanisse oma maja, mere äärde. ma tahan ärgata hommikul ja minna oma ilmatuma suure rõdu peale jooma apelsini mahla ja tunda kuidas päike mind puudutab ja ütleb mulle, et jah, liisi, sa elad ! sa elad ja hingad ja sa teed seda täpselt nii, nagu see kõik sul kunagi meeles oli.. mõtteis oli ja see kõik on nii õige!

ma olen nii õnnelik inimene. naudin iga päeva, mis mulle antud. elan läbi iga mure, lahendan neid ja saan üle. elan läbi kõik rõõmu.külmavärinad ja liblikad. kõik selle ja seda kõike täiega. ma armastan elu iga päevaga aina rohkem ja rohkem. ja ma tahangi, et oleks raske, sest rasked asjad teevad tugevaks. ja oi kui hea meel mul on, et ma saan minna ja seigelda..
olla elus ja hingata!
aitäh!