kõik just nii ju ongi...
Siis kui oli 2005 aasta talv, siis kuulasin ma ilmselt maailma kõige masendavamat muusikat. Leidsin ühe plaadi kus peal on mingisugused sellised lood nagu .. iseendale, sõnad läind, sunrise, thomas newmani mingine intro sealt surmafilmist, muidugi damien rice cannonball, blowers daughter, mingid imelikud laulud, i can't take my eyes off you, reamoni allright, supergirl, star, antologia shakira oma, where is my mind.. ja selle viimase lauluga tuleb mulle meelde kuidas me liisuga täiega kartsime kui me seda laulu kuulasime.
huvitav iseenesest. aeg on nii palju edasi läind, aga need laulud on ikka head. Ma olen tööl ja kell on saamas kuus või midagi taolist. lugesin just maarja blogi, see oli rõõmustav, rõõmustasin minagi, et oh kui hea, et on suvi ja oh kui hea, et kool on tegelt läbi ja oh kui hea, et on nii hea!
täna juurdlesin veel selle lause üle, et kes kannatab see kaua elab. miks ma peaks kaua elama, kui ma pean kannatama selleks? ilmselt enne ma elaks natuke vähem, kui et kannataks selle nimel et kaua elada. nõme lause igati. parem oleks , et kes kannatab, see kauem kannatab... vist.
täna lugesin veel ka mari blogi, mis oli ka huvitav. teiste mõtted on alati põnevad. enda mõtted ka, aga saate ju aru, et mul ei ole siin üldse põnev, niiet ma pean ju tegevust leidma. Maril oli kirjutatud seal madise sõprade draamadest ja siis ma mõtlesin, et jah, kuradi palju on meil seda draamat, ja kuradi palju on meie seltskonnas inimesi, kellele meeldib see. ja see ajab kuradi närvi. sest isegi kui ei ole draama veel nii suur, siis tehakse see alati suureks. ja põnevaks. ja.. kaasakiskuvaks? muidugi.. me oleme ju sõbrad kõik eks.. räägime kõigest ja.. oleme olemas niisama. aga vahel on küll selline tunne, et mis see sõprus üldse ongi? minul on inimesed olemas, kellele ma võin kõike usaldada, tean et nad ei räägi minu niiöelda draamasid mitte kuhugi edasi ja olen täitsa õnnelik selle üle. aga mul on näiteks nii kahju inimestest, kellel neid inimesi ei ole. kellel on need inimesed.. kes teda ilmselt ainult taga räägivad.. või on omakasu peal väljas. või mis iganes. ... aga ilmselt ei ole see ka ainult ühepoolne, ja kõik oleneb ju lõppude lõpuks inimesest endast. tavaliselt on nii, et omasugused tõmbavad omasuguseid ligi. kui ma ei taha suhelda selliste inimestega, kes on nagu väiksed ussid ja iga inimest kritiseerivad ja teevad maha ja ainult räägivad taga, siis ma ei suhtle.... sest nii võib ise samasuguseks muutuda, mis tooks juurde natuke rohkem draamat meie maailmas.. ja seda on juba niigi palju.
ma olen veidi tähele pannud, et ma ei ole enam nii kritiseerija, sest see, mis varem oli, väsitas ilmselt... seda kusjuures ütles mulle ka mu emme, et ma kritiseerin liiga palju. siis ma mõistsin, et mul endal on midagi viga, sest tavaliselt teiste inimeste juures märgatakse ikka seda,
mis tegelt sul endal ka valesti on. Tunnen, et olen palju tervem ja usun inimestest ikkagi veel head.. ja et nad on oma olemuselt tegelt head, aga ühiskond muudab nad sellisteks.. jah.
sellepärast mul ongi vahel nii raske olla seltskonnas kus toimub pidev klatš või mingi jama. samas millestki peab ju rääkima eks. hea klatš ei tee kellelegi halba. halvustav klatš on juba teine teema, sest siis hakkad mõtlema, et on seda siis vaja? kusjuures ma avastasin praegu klatši-teemale vastavat pilti otsides ühe maailma kõige hullema klatši-lehekülje internetist! klatš toimub Talllinnas ja noorte seas ja on ilmselgelt vägagi popluaarne.. check it out: http://meangirl.tumblr.com/ :D
kurat, mulle ikka meeldib see, et ma ütlen kohe kõik asjad välja mida vaja on ja mida ma mõtlen. .. tõepoolest see võib tuua palju kahju.. ja igast jama veel. aga kui ma ei ütleks välja kõike, siis see tooks palju rohkem jama mulle endale ju. miks ma pean kannatama selleks, et kaua elada? ei peagi. parem laon kõik lagedale ja on korras. nii sisemiselt kui välimiselt. sisemiselt on ikka tähtsam kui välimiselt. minu jaoks.
oeh, mul on nii palju mõtteid praegu.. ma ei jõuagi kõiki neid vist kirja panna.. aga kirjutada on nii hea! üks päev kuulasin, kuidas üks tüdruk jälle kritiseeris kedagi. ma mõtlesin, et nojah, võibolla tõesti. tal oli ju see õigus tegelikult. siis hakkasin mõtlema, et kas ta ise arvab, et ta on temast millegi võrra parem näiteks.. või temast osavam... või targem või mis iganes. või ta tahab lihtsalt tähelepanu? või tal lihtsalt ei ole millestki muust rääkida.. ja siis peab halvustama? või tal oli igav.. või ta lihtsalt kohe üldse ei sallinud seda inimest. ma ei tea.... mul oli imelik.
ahjaa.. mis oli täna veel hullult põnev.. orkutist leidsin mingi sellise kommuuni, et tartu on maakoht. vot .. see oli siuke ehtne eestlaste tore kommuun, kus kohe oli näha meie ühtekuuluvustunnet :) praktiliselt toimus seal mingi sõimlemine tallinlaste ja tartlaste vahel, et kummad siis ikkagi paremad on ja kus on parem elada. .. see ei ole ilmselt nende inimeste süü seal, kes lolli juttu suust välja ajavad, see on inimloomuse süü- see, et oleme loodud võistlema kõiges. täiesti ajuvabasid asju võis sealt välja lugeda. ma ei oska midagi öelda.... kui siis, et kas sellist Eestit me tahtsimegi? ...
minu tänane ja eilne mõte oli veel ka see, et miks avastatakse liiga hilja ja pärast eemalolekut, millest ilma on jäädud. Selleks, et aimata tuleb lahti lasta. Väärtustamine algab alles pärast. Nii palju kordi on ju nii olnud. ja oi kui paljudel. Aga alati ajab see imestama.. et tegelikult ju wow, nii ongi. Väärtustama hakatakse alles pärast seda, kui on jäädud kõigest heast ilma.. ja siis igatsetakse kõike taga.... aega ei saa tagasi kerida. millegi pärast arvan, et see on hea, et ei saa. mina küll ei tahaks. minul on olnud nii palju häid ja halbu aegu, et jumal tänatud nende eest! Ma ei tahaks midagi muuta, sest elu on ilus just sellisena nagu ta on! ilus lause tuli.
nüüd ma olen ennast vist peaaegu tühjaks kirjutanud. see on hea. mul on ikka nii hea meel.. et mul on mu Sõbrad, keda ma totaalselt usaldan ja kes annavad mulle peaaegu alati head nõu.. ja kes alati toetavad, ükskõik mis otsuseid ma siis ka vastu ei võtaks.katu,merit,ireena! mul on super emme, keda ma ikka nii palju austan... ! ja mul on mu super õde, kes vahest on ikka liiga jääär, liiga isepäine ja liiga füürer, sellegipoolest.. armastan teda. mu issi kallis on ka vägagi super ja ma olen nii uhke ta üle, et ta selle kooli nüüd lõpetab.. oeh! ja uhke olen ma ka enda üle, et see keskooli stuff lõpuks läbi saab, kuigi ma t ean, et ma olen maailmakurvem seal lõpetamisel. ma olen veel uhkem selle üle, et ma lõpuks leian ennast kuidagi üles... ma olen täitsa õnnelik .. sest elu on ju nii ilus, ja kuigi on nii palju asju, mis seda ilu varjutavad, peab nautima ja neist jamadest jagu saama, sest ainult nii saab olla hea!
kõik just nii ju ongi.. muigad kibedalt, kõik on ikka vanamoodi, proovid ennast panna loodi.. ja sa läed, ja sa läed , sa läed, kuni lõpuks näed, su ees on enda jäljed, iga päev.
kes otsib, ei see leia, vaid siis kui komistab, oma aias pigem hulla, ehk siis leiad oma kulla, ja sa läed, sa läed, sa läed, kuni lõpuks näed , su ees on enda jäljed iga päev...
kõik just nii ju ongi, jah just nii ,ma tean, kõik on jälle omamoodi, annan sulle uue koodi.... et sa teaks, ma läen, ma läen, kuni lõpuks näen, mu ees on enda jäljed..iga päev..
nii kerge sai!
huvitav iseenesest. aeg on nii palju edasi läind, aga need laulud on ikka head. Ma olen tööl ja kell on saamas kuus või midagi taolist. lugesin just maarja blogi, see oli rõõmustav, rõõmustasin minagi, et oh kui hea, et on suvi ja oh kui hea, et kool on tegelt läbi ja oh kui hea, et on nii hea!
täna juurdlesin veel selle lause üle, et kes kannatab see kaua elab. miks ma peaks kaua elama, kui ma pean kannatama selleks? ilmselt enne ma elaks natuke vähem, kui et kannataks selle nimel et kaua elada. nõme lause igati. parem oleks , et kes kannatab, see kauem kannatab... vist.
täna lugesin veel ka mari blogi, mis oli ka huvitav. teiste mõtted on alati põnevad. enda mõtted ka, aga saate ju aru, et mul ei ole siin üldse põnev, niiet ma pean ju tegevust leidma. Maril oli kirjutatud seal madise sõprade draamadest ja siis ma mõtlesin, et jah, kuradi palju on meil seda draamat, ja kuradi palju on meie seltskonnas inimesi, kellele meeldib see. ja see ajab kuradi närvi. sest isegi kui ei ole draama veel nii suur, siis tehakse see alati suureks. ja põnevaks. ja.. kaasakiskuvaks? muidugi.. me oleme ju sõbrad kõik eks.. räägime kõigest ja.. oleme olemas niisama. aga vahel on küll selline tunne, et mis see sõprus üldse ongi? minul on inimesed olemas, kellele ma võin kõike usaldada, tean et nad ei räägi minu niiöelda draamasid mitte kuhugi edasi ja olen täitsa õnnelik selle üle. aga mul on näiteks nii kahju inimestest, kellel neid inimesi ei ole. kellel on need inimesed.. kes teda ilmselt ainult taga räägivad.. või on omakasu peal väljas. või mis iganes. ... aga ilmselt ei ole see ka ainult ühepoolne, ja kõik oleneb ju lõppude lõpuks inimesest endast. tavaliselt on nii, et omasugused tõmbavad omasuguseid ligi. kui ma ei taha suhelda selliste inimestega, kes on nagu väiksed ussid ja iga inimest kritiseerivad ja teevad maha ja ainult räägivad taga, siis ma ei suhtle.... sest nii võib ise samasuguseks muutuda, mis tooks juurde natuke rohkem draamat meie maailmas.. ja seda on juba niigi palju.
ma olen veidi tähele pannud, et ma ei ole enam nii kritiseerija, sest see, mis varem oli, väsitas ilmselt... seda kusjuures ütles mulle ka mu emme, et ma kritiseerin liiga palju. siis ma mõistsin, et mul endal on midagi viga, sest tavaliselt teiste inimeste juures märgatakse ikka seda,
mis tegelt sul endal ka valesti on. Tunnen, et olen palju tervem ja usun inimestest ikkagi veel head.. ja et nad on oma olemuselt tegelt head, aga ühiskond muudab nad sellisteks.. jah.sellepärast mul ongi vahel nii raske olla seltskonnas kus toimub pidev klatš või mingi jama. samas millestki peab ju rääkima eks. hea klatš ei tee kellelegi halba. halvustav klatš on juba teine teema, sest siis hakkad mõtlema, et on seda siis vaja? kusjuures ma avastasin praegu klatši-teemale vastavat pilti otsides ühe maailma kõige hullema klatši-lehekülje internetist! klatš toimub Talllinnas ja noorte seas ja on ilmselgelt vägagi popluaarne.. check it out: http://meangirl.tumblr.com/ :D
kurat, mulle ikka meeldib see, et ma ütlen kohe kõik asjad välja mida vaja on ja mida ma mõtlen. .. tõepoolest see võib tuua palju kahju.. ja igast jama veel. aga kui ma ei ütleks välja kõike, siis see tooks palju rohkem jama mulle endale ju. miks ma pean kannatama selleks, et kaua elada? ei peagi. parem laon kõik lagedale ja on korras. nii sisemiselt kui välimiselt. sisemiselt on ikka tähtsam kui välimiselt. minu jaoks.
oeh, mul on nii palju mõtteid praegu.. ma ei jõuagi kõiki neid vist kirja panna.. aga kirjutada on nii hea! üks päev kuulasin, kuidas üks tüdruk jälle kritiseeris kedagi. ma mõtlesin, et nojah, võibolla tõesti. tal oli ju see õigus tegelikult. siis hakkasin mõtlema, et kas ta ise arvab, et ta on temast millegi võrra parem näiteks.. või temast osavam... või targem või mis iganes. või ta tahab lihtsalt tähelepanu? või tal lihtsalt ei ole millestki muust rääkida.. ja siis peab halvustama? või tal oli igav.. või ta lihtsalt kohe üldse ei sallinud seda inimest. ma ei tea.... mul oli imelik.
ahjaa.. mis oli täna veel hullult põnev.. orkutist leidsin mingi sellise kommuuni, et tartu on maakoht. vot .. see oli siuke ehtne eestlaste tore kommuun, kus kohe oli näha meie ühtekuuluvustunnet :) praktiliselt toimus seal mingi sõimlemine tallinlaste ja tartlaste vahel, et kummad siis ikkagi paremad on ja kus on parem elada. .. see ei ole ilmselt nende inimeste süü seal, kes lolli juttu suust välja ajavad, see on inimloomuse süü- see, et oleme loodud võistlema kõiges. täiesti ajuvabasid asju võis sealt välja lugeda. ma ei oska midagi öelda.... kui siis, et kas sellist Eestit me tahtsimegi? ...
minu tänane ja eilne mõte oli veel ka see, et miks avastatakse liiga hilja ja pärast eemalolekut, millest ilma on jäädud. Selleks, et aimata tuleb lahti lasta. Väärtustamine algab alles pärast. Nii palju kordi on ju nii olnud. ja oi kui paljudel. Aga alati ajab see imestama.. et tegelikult ju wow, nii ongi. Väärtustama hakatakse alles pärast seda, kui on jäädud kõigest heast ilma.. ja siis igatsetakse kõike taga.... aega ei saa tagasi kerida. millegi pärast arvan, et see on hea, et ei saa. mina küll ei tahaks. minul on olnud nii palju häid ja halbu aegu, et jumal tänatud nende eest! Ma ei tahaks midagi muuta, sest elu on ilus just sellisena nagu ta on! ilus lause tuli.
nüüd ma olen ennast vist peaaegu tühjaks kirjutanud. see on hea. mul on ikka nii hea meel.. et mul on mu Sõbrad, keda ma totaalselt usaldan ja kes annavad mulle peaaegu alati head nõu.. ja kes alati toetavad, ükskõik mis otsuseid ma siis ka vastu ei võtaks.katu,merit,ireena! mul on super emme, keda ma ikka nii palju austan... ! ja mul on mu super õde, kes vahest on ikka liiga jääär, liiga isepäine ja liiga füürer, sellegipoolest.. armastan teda. mu issi kallis on ka vägagi super ja ma olen nii uhke ta üle, et ta selle kooli nüüd lõpetab.. oeh! ja uhke olen ma ka enda üle, et see keskooli stuff lõpuks läbi saab, kuigi ma t ean, et ma olen maailmakurvem seal lõpetamisel. ma olen veel uhkem selle üle, et ma lõpuks leian ennast kuidagi üles... ma olen täitsa õnnelik .. sest elu on ju nii ilus, ja kuigi on nii palju asju, mis seda ilu varjutavad, peab nautima ja neist jamadest jagu saama, sest ainult nii saab olla hea!
kõik just nii ju ongi.. muigad kibedalt, kõik on ikka vanamoodi, proovid ennast panna loodi.. ja sa läed, ja sa läed , sa läed, kuni lõpuks näed, su ees on enda jäljed, iga päev.
kes otsib, ei see leia, vaid siis kui komistab, oma aias pigem hulla, ehk siis leiad oma kulla, ja sa läed, sa läed, sa läed, kuni lõpuks näed , su ees on enda jäljed iga päev...
kõik just nii ju ongi, jah just nii ,ma tean, kõik on jälle omamoodi, annan sulle uue koodi.... et sa teaks, ma läen, ma läen, kuni lõpuks näen, mu ees on enda jäljed..iga päev..
nii kerge sai!
Kommentaarid