MINU KIRJAND 8.veeburar.2009
“Seal, kus on suur armastus, sünnib alati imesid”
(Willa Carther)
Kõige tähtsam meie elus on armastus. Ilma selleta ei suudaks ega saakski keegi elada. See ilus tunne valitseb nii perekonnas, sõpruses kui ka suhetes. Armastus kuulub meie elu juurde. Inimene võib tunda nii lähedust, soojust, hellust ja headust kui ka viha, kurbust ja valu. Armastusse ja imedesse peaksid uskuma kõik inimesed. Meil on komme olla selliste asjade suhtes skeptiline. Küsime, et milleks uskuda? Milline on suur armastus ja ilusad imed?
Armastusel on suur jõud. Inimesed ei usu sellesse enne, kui on seda ise kogenud. Lugedes Paulo Coelho raamatut “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, tundsin, kuidas autor kujutas sügavat platoonilist armastust. Tavaliselt poisil ja tavalisel tüdrukul, kes olid juba väikesest peale koos, tekkis kiindumus. Sellised kiindumused võivad kaduda, kuid ka kasvada suureks armastuseks, tundeks, mis võib sünnitada imesid. Peategelased, Pilar ja Temake, said kokku ja olid koos kolm päeva. Neil päevil juhtus palju imesid, mis olid sündinud armastusest. Mees oli ravitseja, kes tahtis pühendada kogu oma elu kloostrile ja usule. Kui tema ellu tuli naine, oli ta armastuse nimel valmis kõigest loobuma, sealhulgas ka oma andest. Nad armastasid, hindasid ja austasid üksteist väga. Armastus aitas neil näha “väikesest” maailmast kaugemale. Mees kaotas küll oma ande, kuid sai selle hiljem tagasi tänu armastusele. Armastus andis neile jõudu ja võime näha maailma teises valguses. See oli armastuse ime.
Armastus annab inimesele elujõudu, kuid võib võtta kõik. Kui väike laps on haige, siis tahab ta tunda ema armastust ja hoolitsust. Kui inimene on kurb ja endasse tõmbunud, tahab ta tegelikult, et keegi teda lihtsalt kallistaks. Kui inimesed on raskelt haiged, võibd aidata vaid armastus. E.M.Remarque’i raamatus “Taeval ei ole soosikuid” on üks peategelastest Lillian, haigestunud vähki. Ta teab, et lõpp on lähedal, kuid tahab kogeda midagi erilist. Lillian läheb seiklema koos võidusõitjaga, kelle nimi on Clerfayt. Nad elavad erinevates kohtades ja naudivad üksteise seltskonda ning sõprust, millest areneb suur armastus. Selline, mis teeb Lilliani tervemaks, kuigi ta teab, et ühel päeval sulgeb ta silmad igaveseks. Paljud inimesed tahavad surra teadmisega, et nad on elult võtnud kõik, mis võtta annab. Lillian sai tunda tugevat armastust, kogeda vabadust, näha maailma ilu ning tunda viimast korda valu, siis kui Clerfayt hukkus. Armastus, millesse Lillianil varem usku polnud, tegi temaga imesid. Ta tundis, et oli elanud täiel rinnal, sest oli kogenud niivõrd palju kõigest mõne kuuga. Selliseid imesid võib juhtuda igaühega. Peab lihtsalt uskuma ja armastama.
Me kõik toome oma elus tihti ohvreid. Naised kes “kogemata” varakult sünnitavad, toovad ohvriks oma töö ning karjääri. Arstid ohverdavad oma aja teiste terveks tegemisele. Ihukaitsjad toovad ohvriks ennast. Denzel Washington filmis “ Tules” oli ihukaitsjaks ja lapsehoidjaks väiksele tüdrukule Pitale, keda taheti röövida. Nende vahel oli tohutult suur sõprus. Pita andis mehele tagasi usu armastusse. Kui Pita rööviti, ohverdas mees end väikese tüdruku nimel. Ta suri, kuid tüdruk jäi ellu. See oli tingimusteta armastus, mis liigutas mind hingeliselt. Arvan, et see oli ka omamoodi armastuse ime. Tänapäeval oleks pisut uskumatu, et mõni võõras mees või naine end meie elude eest ohverdaks. Ihukaitsja Creasy ja Pita vahel oli armastus, millest sündis ka ime – tüdruk jäi ellu. Samuti filmis “John Q” oli tunda peategelase pühendumust oma perele, eriti pojale, kes vajas uut südant. Armastus ületab kõik takistused ja annab inimestele tohutult palju jõudu ning enesekindlust. Mõlema filmi peategelane, Denzel Washington, on öelnud, et armastuseta me ei eksisteeriks. Usun seda samuti ning tean, et armastus teeb imesid.
“Armastus on nagu kunst – sell nimel peab vaeva nägema”. Nii on öelnud filosoof E.Fromm. Naiste ja meeste vaheline armumine on meeliülendavalt ilus, kuid armastuse hoidmiseks tuleb midagi ka teha. Üldiselt on nii, et me sünnime, õpime, läheme tööle, abiellume, saavutame midagi, loome pere ja siis sureme. Enamik inimestest sellega ei rahuldu. Nemad tahavad tunda midagi enamat ja erilist. Need isikud tahavad midagi, mis tekitab kõhus liblikad ja paneb üle keha värisema. Neil on soov tunda suurt armastust, teha imesid ja leida üles oma tee. Mees ja naine armastavad erinevalt, kuid nende eesmärk on sama – olla õnnelik ja rahul. E.M.Remarque on öelnud : “Armastus teeb naise teravmeelseks, mehe aga võtab juhmiks.” Paljud psühholoogid töötavad välja oma teooriaid naiste ja meeste vahelisest armastusest, suhete püsimisest ja kõigest muust, See kõik on väga positiivne, kuid arvan, et inimesed saaksid kõigega hakkama, kui nad ei mõtleks nii palju enda peale. Nad peaksid tuletama meelde, mis oli see, millest kõik algas ja millest suur armastus sündis. Arvan, et tänapäeva inimestel on üldiselt vähe usku armastusse ja imedesse. Mina nõustun aga täielikult väitega E.M.Remarque’i teosest “Triumfikaar” : “Kes armastuse imesse ei usu, on kadunud hing.”
Olen veendunud, et armastust on raske defineerida. Arvan, et see on midagi sellist, mis ühendab endas kõik maailma ilu ja valu. Armastus annab meile jõudu, kui meil on raske. See aitab meil tõusta, kui me kukuma, ning mis kõige tähtsam – armastus paneb meid tundma väärtuslike ja paremate inimestena. Mina usun armastuse imedesse, sest olen neid ise kogenud. Neil hetkedel ma nutan ja naeran üheaegselt ja südames on soojus. Suur armastus saadab korda imesid, mis mõnikord võivad tunduda uskumatud. Inimesed peavad lihtsalt rohkem neisse uskuma.
Liisi
Kirjutatud : 8.Jaanuar.09.
(Willa Carther)
Kõige tähtsam meie elus on armastus. Ilma selleta ei suudaks ega saakski keegi elada. See ilus tunne valitseb nii perekonnas, sõpruses kui ka suhetes. Armastus kuulub meie elu juurde. Inimene võib tunda nii lähedust, soojust, hellust ja headust kui ka viha, kurbust ja valu. Armastusse ja imedesse peaksid uskuma kõik inimesed. Meil on komme olla selliste asjade suhtes skeptiline. Küsime, et milleks uskuda? Milline on suur armastus ja ilusad imed?
Armastusel on suur jõud. Inimesed ei usu sellesse enne, kui on seda ise kogenud. Lugedes Paulo Coelho raamatut “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, tundsin, kuidas autor kujutas sügavat platoonilist armastust. Tavaliselt poisil ja tavalisel tüdrukul, kes olid juba väikesest peale koos, tekkis kiindumus. Sellised kiindumused võivad kaduda, kuid ka kasvada suureks armastuseks, tundeks, mis võib sünnitada imesid. Peategelased, Pilar ja Temake, said kokku ja olid koos kolm päeva. Neil päevil juhtus palju imesid, mis olid sündinud armastusest. Mees oli ravitseja, kes tahtis pühendada kogu oma elu kloostrile ja usule. Kui tema ellu tuli naine, oli ta armastuse nimel valmis kõigest loobuma, sealhulgas ka oma andest. Nad armastasid, hindasid ja austasid üksteist väga. Armastus aitas neil näha “väikesest” maailmast kaugemale. Mees kaotas küll oma ande, kuid sai selle hiljem tagasi tänu armastusele. Armastus andis neile jõudu ja võime näha maailma teises valguses. See oli armastuse ime.
Armastus annab inimesele elujõudu, kuid võib võtta kõik. Kui väike laps on haige, siis tahab ta tunda ema armastust ja hoolitsust. Kui inimene on kurb ja endasse tõmbunud, tahab ta tegelikult, et keegi teda lihtsalt kallistaks. Kui inimesed on raskelt haiged, võibd aidata vaid armastus. E.M.Remarque’i raamatus “Taeval ei ole soosikuid” on üks peategelastest Lillian, haigestunud vähki. Ta teab, et lõpp on lähedal, kuid tahab kogeda midagi erilist. Lillian läheb seiklema koos võidusõitjaga, kelle nimi on Clerfayt. Nad elavad erinevates kohtades ja naudivad üksteise seltskonda ning sõprust, millest areneb suur armastus. Selline, mis teeb Lilliani tervemaks, kuigi ta teab, et ühel päeval sulgeb ta silmad igaveseks. Paljud inimesed tahavad surra teadmisega, et nad on elult võtnud kõik, mis võtta annab. Lillian sai tunda tugevat armastust, kogeda vabadust, näha maailma ilu ning tunda viimast korda valu, siis kui Clerfayt hukkus. Armastus, millesse Lillianil varem usku polnud, tegi temaga imesid. Ta tundis, et oli elanud täiel rinnal, sest oli kogenud niivõrd palju kõigest mõne kuuga. Selliseid imesid võib juhtuda igaühega. Peab lihtsalt uskuma ja armastama.
Me kõik toome oma elus tihti ohvreid. Naised kes “kogemata” varakult sünnitavad, toovad ohvriks oma töö ning karjääri. Arstid ohverdavad oma aja teiste terveks tegemisele. Ihukaitsjad toovad ohvriks ennast. Denzel Washington filmis “ Tules” oli ihukaitsjaks ja lapsehoidjaks väiksele tüdrukule Pitale, keda taheti röövida. Nende vahel oli tohutult suur sõprus. Pita andis mehele tagasi usu armastusse. Kui Pita rööviti, ohverdas mees end väikese tüdruku nimel. Ta suri, kuid tüdruk jäi ellu. See oli tingimusteta armastus, mis liigutas mind hingeliselt. Arvan, et see oli ka omamoodi armastuse ime. Tänapäeval oleks pisut uskumatu, et mõni võõras mees või naine end meie elude eest ohverdaks. Ihukaitsja Creasy ja Pita vahel oli armastus, millest sündis ka ime – tüdruk jäi ellu. Samuti filmis “John Q” oli tunda peategelase pühendumust oma perele, eriti pojale, kes vajas uut südant. Armastus ületab kõik takistused ja annab inimestele tohutult palju jõudu ning enesekindlust. Mõlema filmi peategelane, Denzel Washington, on öelnud, et armastuseta me ei eksisteeriks. Usun seda samuti ning tean, et armastus teeb imesid.
“Armastus on nagu kunst – sell nimel peab vaeva nägema”. Nii on öelnud filosoof E.Fromm. Naiste ja meeste vaheline armumine on meeliülendavalt ilus, kuid armastuse hoidmiseks tuleb midagi ka teha. Üldiselt on nii, et me sünnime, õpime, läheme tööle, abiellume, saavutame midagi, loome pere ja siis sureme. Enamik inimestest sellega ei rahuldu. Nemad tahavad tunda midagi enamat ja erilist. Need isikud tahavad midagi, mis tekitab kõhus liblikad ja paneb üle keha värisema. Neil on soov tunda suurt armastust, teha imesid ja leida üles oma tee. Mees ja naine armastavad erinevalt, kuid nende eesmärk on sama – olla õnnelik ja rahul. E.M.Remarque on öelnud : “Armastus teeb naise teravmeelseks, mehe aga võtab juhmiks.” Paljud psühholoogid töötavad välja oma teooriaid naiste ja meeste vahelisest armastusest, suhete püsimisest ja kõigest muust, See kõik on väga positiivne, kuid arvan, et inimesed saaksid kõigega hakkama, kui nad ei mõtleks nii palju enda peale. Nad peaksid tuletama meelde, mis oli see, millest kõik algas ja millest suur armastus sündis. Arvan, et tänapäeva inimestel on üldiselt vähe usku armastusse ja imedesse. Mina nõustun aga täielikult väitega E.M.Remarque’i teosest “Triumfikaar” : “Kes armastuse imesse ei usu, on kadunud hing.”
Olen veendunud, et armastust on raske defineerida. Arvan, et see on midagi sellist, mis ühendab endas kõik maailma ilu ja valu. Armastus annab meile jõudu, kui meil on raske. See aitab meil tõusta, kui me kukuma, ning mis kõige tähtsam – armastus paneb meid tundma väärtuslike ja paremate inimestena. Mina usun armastuse imedesse, sest olen neid ise kogenud. Neil hetkedel ma nutan ja naeran üheaegselt ja südames on soojus. Suur armastus saadab korda imesid, mis mõnikord võivad tunduda uskumatud. Inimesed peavad lihtsalt rohkem neisse uskuma.
Liisi
Kirjutatud : 8.Jaanuar.09.
Kommentaarid
muhaahaa! musid;*