Elu läbi minu silmade.
Me kõik oleme erinevad ja keegi meist ei saa näha maailma samasugusena. Meil on kogemused, mis võivad olla nii head kui ka halvemad, aga need õpetavad meid ja neid on vaja. Samuti vajame ka ilusat lapsepõlve, mälestusi, vanemaid, kodu ja sõpru. Kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. Mõned teevad selleks rohkem, mõned vähem. Oma peaaegu seitsmeteistkümne eluaasta kogemustest olen nii mõndagi õppinud ning tean, et üksnes eluraskused õpetavad meid elu hüvesid hindama.
Shakespeare ütles kord, et elu on rooside ja okastega palistatud tee. Jah tõesti, nii see on. Meie elus on palju ilusat, kuid tihti tuleb ette ka raskusi. Ma mäletan, et minu lapsepõlv oli täis õnne, rõõmu ja kõik tundus nii muretu. Mäletan, kuidas me terve perega pühapäeva hommikutel pannkooki moosiga sõime ja peale seda jalutama läksime. Tegelikult ei juhtunud seda väga tihti, kuid need olid ühed parimad hetked minu elus. Me elasime järve lähedal ja igal suvehommikul käisime ujumas. Mind ja mu õde peeti sageli kaksikuteks, sest pidime kandma ühesuguseid riideid. See oli tore aeg. Ei mingeid muresid, ei mingeid probleeme. Suurimaks mureks võis olla see, kui jäätist süües midagi kleidi peale kukkus või mõni mänguasi kadunud oli. Lapsepõlv oli fantastiline aeg kuni mingi ajani.
Eks elus on ikka nii, et mida vanemaks saame, seda targemaks muutume. Omandame erinevaid kogemusi ja õpime elutarkusi ning mida rohkem me õpime, seda rohkem meid hakkab huvitama selle elu olemus. Hakkasin nägema elu veidi teisiti siis, kui mu vanemad lahutasid ja kui elasime koos õega kord ühe, kord teise vanema juures. See ei olnud kerge aeg, kuid inimene harjub iga olukorraga, mis ta teele tuleb. Kõige hullem on vanemate lahutus aga siis, kui nende võsukesed on murdeeas ja protestimeelsed. Nii oli ka minuga. Sellel eluperioodil tekkis palju sõpru, toimus palju pidusid ja kool ei huvitanud mind eriti. Kõik inimesed on kunagi puberteedieas olnud, mõned kauem, teised vähem, kuid siis peab käima mingi sähvatus, et „ nii, nüüd on kõik“. Minul see ka toimus. Kõik asjad juhtusid järjest ja kiiresti. Taipasin, kui keeruline ja katsumusterohke see elu tegelikult on. Sain tunda valu ja kurbust. Kuigi teadsin, et kõik inimesed surevad kunagi, ei suutnud ma sellega leppida siis, kui hukkus minu väga lähedane sõber. Üks ameerika kirjanik R.W.Emerson on öelnud: „Maailm kuulub sellele, kes rõõmsalt rändab kõrgete eesmärkide poole.“ Mu sõber õpetas, et kui mul on eesmärgid, on kõik võimalik. Nende sündmuste tõttu hakkasin väärtustama kõike sellist, mis võib tunduda nii lihtne ja tavaline, kuid tegelikult on väga tähtis. Ma hoidsin ja hoian oma pere, sõpru ja teisi lähedasi inimesi ning armastan neid, sest kunagi ei tea, millal võivad nad meie elust lihtsalt kaduda.
Elus on palju keerdkäike ja vahepeal väga äkilisi pöördeid, kuid me peame minema vooluga kaasa ja ükskõik, mis takistusi seal ka poleks, need ületama. Peale kõike seda, mis toimus, oli kõik väga raske. Kui me kolisime, siis kartsin keskkonnavahetust, sest olin muutunud kinniseks, aga nagu ütleb mu ema: „Kõik on mööduv.“ Minu maailmavaated avardusid ja sain palju uusi sõpru ning ka oma vanemaid austasin rohkem. Saan nendega ka praegu hästi läbi. Koolis olles mõtisklesin ja mõtlen ka praegu, et ei ole mõtet paanitseda ühe halva hinde pärast, sest on palju tähtsamaid asju kui üks hinne. Olulised on inimesed, keda armastad ja mälestused, mida hindad ja mis kõige tähtsam – Armastus. Kui inimene ei armasta, siis läheb elu mõttetult raisku. Tänapäeva inimestel on see viga, et nad ei oska väärtustada pisiasu, vaid kurdavad oma elu üle, sest on nõudnud sellelt võimatut. Olen aru saanud, et need pisikesed asjad ongi kõige tähtsamad. Austan ja armastan oma sõpru väga. Sõprusel on minu jaoks suur tähendus, sest ma tean, et ei saaks ilma nendeta hakkama. Ka vanemateta ning õeta mitte. Vanemad on mu siia ilma toonud, minu eest hoolitsenud ja mind armastanud. Olen neile tänulik, et nad on olnud minu kõrval iga päev.
Rooma filosoof Seneca on öelnud : „Elu kestab kaua, kui ta on täiuslik. Mõõtkem teda siis tegudega ja mitte ajaga.“ Olen enda elus palju eesmärke püstitanud ja paljud neist ka täitnud ning pikk tee on veel ees ning ma tean, et kui ma usun endasse, suudan ma saavutada absoluutselt kõik. Kõik inimesed peaksid elama nii, et iga hetk oleks tähendusrikas, sest siis on vana ja hallina ka midagi meenutada. Ma olen õnnelik, et mul on pere, kodu ja sõbrad. Mul on hea meel, et mul on eesmärgid. Olen tänulik kõigile neile inimestele, kes on mind õpetanud ja sellel raskel teel jõudu andnud. Tean, et elamist ei tohi edasi lükata nii nagu mõnda tegevust. Elama peab nüüd ja praegu. Hetkes!
Shakespeare ütles kord, et elu on rooside ja okastega palistatud tee. Jah tõesti, nii see on. Meie elus on palju ilusat, kuid tihti tuleb ette ka raskusi. Ma mäletan, et minu lapsepõlv oli täis õnne, rõõmu ja kõik tundus nii muretu. Mäletan, kuidas me terve perega pühapäeva hommikutel pannkooki moosiga sõime ja peale seda jalutama läksime. Tegelikult ei juhtunud seda väga tihti, kuid need olid ühed parimad hetked minu elus. Me elasime järve lähedal ja igal suvehommikul käisime ujumas. Mind ja mu õde peeti sageli kaksikuteks, sest pidime kandma ühesuguseid riideid. See oli tore aeg. Ei mingeid muresid, ei mingeid probleeme. Suurimaks mureks võis olla see, kui jäätist süües midagi kleidi peale kukkus või mõni mänguasi kadunud oli. Lapsepõlv oli fantastiline aeg kuni mingi ajani.
Eks elus on ikka nii, et mida vanemaks saame, seda targemaks muutume. Omandame erinevaid kogemusi ja õpime elutarkusi ning mida rohkem me õpime, seda rohkem meid hakkab huvitama selle elu olemus. Hakkasin nägema elu veidi teisiti siis, kui mu vanemad lahutasid ja kui elasime koos õega kord ühe, kord teise vanema juures. See ei olnud kerge aeg, kuid inimene harjub iga olukorraga, mis ta teele tuleb. Kõige hullem on vanemate lahutus aga siis, kui nende võsukesed on murdeeas ja protestimeelsed. Nii oli ka minuga. Sellel eluperioodil tekkis palju sõpru, toimus palju pidusid ja kool ei huvitanud mind eriti. Kõik inimesed on kunagi puberteedieas olnud, mõned kauem, teised vähem, kuid siis peab käima mingi sähvatus, et „ nii, nüüd on kõik“. Minul see ka toimus. Kõik asjad juhtusid järjest ja kiiresti. Taipasin, kui keeruline ja katsumusterohke see elu tegelikult on. Sain tunda valu ja kurbust. Kuigi teadsin, et kõik inimesed surevad kunagi, ei suutnud ma sellega leppida siis, kui hukkus minu väga lähedane sõber. Üks ameerika kirjanik R.W.Emerson on öelnud: „Maailm kuulub sellele, kes rõõmsalt rändab kõrgete eesmärkide poole.“ Mu sõber õpetas, et kui mul on eesmärgid, on kõik võimalik. Nende sündmuste tõttu hakkasin väärtustama kõike sellist, mis võib tunduda nii lihtne ja tavaline, kuid tegelikult on väga tähtis. Ma hoidsin ja hoian oma pere, sõpru ja teisi lähedasi inimesi ning armastan neid, sest kunagi ei tea, millal võivad nad meie elust lihtsalt kaduda.
Elus on palju keerdkäike ja vahepeal väga äkilisi pöördeid, kuid me peame minema vooluga kaasa ja ükskõik, mis takistusi seal ka poleks, need ületama. Peale kõike seda, mis toimus, oli kõik väga raske. Kui me kolisime, siis kartsin keskkonnavahetust, sest olin muutunud kinniseks, aga nagu ütleb mu ema: „Kõik on mööduv.“ Minu maailmavaated avardusid ja sain palju uusi sõpru ning ka oma vanemaid austasin rohkem. Saan nendega ka praegu hästi läbi. Koolis olles mõtisklesin ja mõtlen ka praegu, et ei ole mõtet paanitseda ühe halva hinde pärast, sest on palju tähtsamaid asju kui üks hinne. Olulised on inimesed, keda armastad ja mälestused, mida hindad ja mis kõige tähtsam – Armastus. Kui inimene ei armasta, siis läheb elu mõttetult raisku. Tänapäeva inimestel on see viga, et nad ei oska väärtustada pisiasu, vaid kurdavad oma elu üle, sest on nõudnud sellelt võimatut. Olen aru saanud, et need pisikesed asjad ongi kõige tähtsamad. Austan ja armastan oma sõpru väga. Sõprusel on minu jaoks suur tähendus, sest ma tean, et ei saaks ilma nendeta hakkama. Ka vanemateta ning õeta mitte. Vanemad on mu siia ilma toonud, minu eest hoolitsenud ja mind armastanud. Olen neile tänulik, et nad on olnud minu kõrval iga päev.
Rooma filosoof Seneca on öelnud : „Elu kestab kaua, kui ta on täiuslik. Mõõtkem teda siis tegudega ja mitte ajaga.“ Olen enda elus palju eesmärke püstitanud ja paljud neist ka täitnud ning pikk tee on veel ees ning ma tean, et kui ma usun endasse, suudan ma saavutada absoluutselt kõik. Kõik inimesed peaksid elama nii, et iga hetk oleks tähendusrikas, sest siis on vana ja hallina ka midagi meenutada. Ma olen õnnelik, et mul on pere, kodu ja sõbrad. Mul on hea meel, et mul on eesmärgid. Olen tänulik kõigile neile inimestele, kes on mind õpetanud ja sellel raskel teel jõudu andnud. Tean, et elamist ei tohi edasi lükata nii nagu mõnda tegevust. Elama peab nüüd ja praegu. Hetkes!
Kommentaarid